Marko Mihkelson: asi pole Putinis

Maailma kihlveokontorites pole ammu olnud nii kindlat seisu, nagu seda on Vladimir Putini võit eelolevatel Venemaa presidendivalimistel (koefitsent 1/500). Hämmastav, et keegi üldse sellele panuseid võtab või teemat tähtsaks peab.

Tegemist pole ju valimiste, vaid nende etendamisega etteantud stsenaariumi kohaselt. Pigem võiks küsida, kas Putin võidab suhtega 70:70, nii nagu Kremli tehnoloogid on soovinud. Ehk siis 70-protsendilise valimisaktiivsuse juures 70-protsendilise toetusega. Kuid isegi see pole oluline. Ja lõppude lõpuks pole asi isegi Putinis.

Venemaal ei ole riigipead kunagi päriselt vabalt valitud. Tõsi, 1996. aastal oli pinget õhus rohkem kui kunagi varem või hiljem, kuid isegi siis määrasid Boriss Jeltsini võidu kommunist Gennadi Zjuganovi üle raha ja meediat käsutanud oligarhid.

Praeguseks on olukord lihtne. Tegelik opositsioon kehtivale režiimile on kas jõuga maha surutud, nagu juhtus Aleksei Navalnõiga, või tapetud, nagu näiteks Boriss Nemtsov. Ühiskonnas puudub kriitiline mass inimestest, kes sooviksid radikaalset suunamuutust. Erinevalt Läänes levinud eksiarvamusest on Vene noorsugu kõige konservatiivsem ja Putini-meelsem grupp ühiskonnas. Kõnekas on näiteks fakt, et umbes pooled Venemaa kooliealistest poistest unistavad töötamisest julgeolekuteenistuses.

Vaba meedia asemel eksisteerib vaid massidega manipuleeriv propaganda, mille eesmärgiks on kindlustada Venemaale aastasadadega omaseks saanud autokraatlikku võimusüsteemi. Seepärast ongi sügavate juurtega süsteem mõjusam Putinist endast, kuigi seejuures ei tohi ka tema rolli selle võimuhierarhia tipumängijana alahinnata.

Pigem Peeter I ja Stalini kui Witte ja Stolõpini järeltulijana on Putin paljudele venemaalastele kehastamas Suur-Vene riigi taasloojat. Valimiste päev on ju selle kuvandiga otseses sesoes – 18. märtsil 2014 annekteeriti Krimmi poolsaar. Sümbol, mis tähendab Vene tsivilisatsiooni eestkõnelejatele väga palju.

Putin näeb Venemaad kui 1000-aastase ajalooga riiki, mis seisab iseseisva tsivilisatsioonilise jõuna vastu läänemaailma vaba inimest väärtustava pehme jõu survele. Olgugi, et seda tehakse pidevas tehnoloogilises mahajäämuses Läänest.

Seepärast on mõistetav, miks on tema tegevuse üheks lipukirjaks võimuletulekust peale olnud külma sõja vaimus Lääne ja eriti USA-vastasus. Putin on KGB ohvitserina (tema enda sõnutsi sellist terminit nagu endine KGB ohvitser polegi olemas) on Putin veendunud, et Nõukogude Liidu lagunemine oli lääneriikide vandenõu ajaloolise Venemaa hävitamise eesmärgil. Siit tulenevad ka paranoiad “värviliste” revolutsioonide ja muu väidetava Lääne mõjutustegevuse suhtes.

Ka 1990. aastatel kehtisid Venemaa eriteenistustes vaatamata justkui vabamale perioodile ikka samad, külma sõja aegsed eesmärgid. 2000. aastal Läände põgenenud Venemaa kõrge luuretöötaja Sergei Tretjakov ütles avameelselt: “Ma tahan hoiatada ameeriklasi. Inimestena olete te väga naiivsed Venemaa ja tema kavatsuste suhtes. Te arvate, et Nõukogude Liidu lagunemise järel on Venemaa nüüd teie sõber. See pole nii ning ma võin teile näidata, kuidas SVR püüab USAd hävitada ka täna. Seda isegi rohkem kui KGB Külma sõja ajal”.

Venemaa praeguse juhtkonna tegevust mõjutavad allhoovused on voolanud juba sajandeid. Lisaks autokraatiale mängivad keskset rolli ka Venemaa kui Euroopasse ulatuva kontinentaalse impeeriumi püsivad ambitsioonid. Lääneriigid teevad vea, kui unustavad Ukrainast rääkides Tšetšeenia või Karabahhia või Transnistria, rääkimata Gruusiast. Impeerium andis esimese vastulöögi juba 1992. aastal. Putin peatas Tšetšeenias impeeriumi lagunemise, asus piire taastama ja mõju laiendama.

Foto: sovereignukraine.net

Putin on suhetes Läänega pidevalt panuseid tõstnud

2007. aastal ütles ta Müncheni julgeolekukonverentsil kõigile kuuldavalt – ma asun USAd tõrjuma. Toona mõjus see küll raputavalt, kuid Lääne pealinnades unustati see kiiresti. Keegi poleks uskunud, et majanduslikult vähevõimekas Venemaa suudab üllatada.

Aga ta suutis. Venemaa tegi seda NATOt Gruusiast eemale hoides, Ukrainat tükeldades, Süürias sõjakurjategijat Assadit päästes, USA valimistesse sekkudes ja mitmel pool lääneriikides äärmusjõudusid enda huvides kasutades. Infosõda, mida Venemaa erinteenistused on aastakümnete viisi lihvinud omaette teaduseks, käib Lääne suunal igal võimalikul hetkel.

Vahetult enne 2018. aasta valimisi läheb Putin aga täispangale. Lööb lauda kaardid, mis näivad tõsiselt hirmutavatena. Venemaa käsutuses on relvad, mille vastu pole kellelgi kaitset, kuulutab Putin. Otsati meenutab see USA presidendi Reagani tähesõdade programmi 1983. aastast, kui Washington meelitas Moskva hukatuslikku võidurelvastumisse.

Putin mängib pokkerit ja teeb seda osavalt.

Juba on kostunud Läänest arvamusi, et nüüd peaks Venemaaga ikkagi strateegilise tasakaalu päästmiseks läbi rääkima. Tegelikult Venemaa soovibki sellise bluffimisega (asjatundjate hinnangul esitles Putin tehnoloogilisi lahendusi, mis kuuluvad ikkagi pigem soovmõtlemise valdkonda) meelitada Washingtoni ja teisi Lääne pealinnu järeleandlikkusele ja oma tahtele allutamisele.

Näiteks käib see Euroopas uue julgeolekuarhitektuuri taotlemise kohta. Seega tuleb võtta Putini sõnumit kui osa valimiskampaaniast ja kui veelkordset kinnitust, et juba enamlaste riigipöördest alates vältav külm sõda pole lõppenud. Lääne vastus saab siin olla vaid üks – hoida kokku, lähtuda vaba maailma kaitse põhimõtetest ja heidutusmeetmete kaudu tõestada Venemaale tema valitud tee tupiklikkust.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kaks korda kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (21)