Hedvig Hanson: elu lava taga. Jõulutuuri päevik #2

Ma ikkagi jäin haigeks. Kõik võimalikud tingimused olid selleks loodud. Esiteks ülepinge eelnenud kontsertidest, väike külmetus ja siis veel tõbised lapsed kodus. Nojah, ei saa mainimata jätta ka mu elu esimest kohtuskäimist.

Niisiis andsime mina ja mu lapsed kohtus tunnistusi, üsna nohuste ja köhastena. Ning pärast kurnavat kogemust ning meie kodumaja süütaja ülbe käitumise nägemist, olime nii läbi, et otsustasime sõita mu ema juurde, võtta koolist mõne päeva puhkust. Minna eemale.

Mu tervis oli pärastlõunaks nii vilets, et otsustasin minna üle pika aja perearsti juurde, mure kontsertide pärast oli suur. Ei julgenud jätta paranemist rahvaravi hooleks, mitte seekord. Mul vedas. Sain kohe arstile ja ta mõistis mind. Üle aastate pidin võtma antibiootikume. Amoksiklav. Hingamisteede infektsioonide raviks. 7 päeva, 2 tabletti enne sööki. Vanem poeg küttis sauna, pärast sauna kukkusin voodisse. Lapsed käisid mulle vahepeal ütlemas, et meie kohtulugu oli uudistes. Ma ei tahtnud sest midagi teada.

Järgmise päeva hommikul tundsin, et voodist ma ei tõuse. Kell 9 helistasin kontserdikorraldajale ja sain tema mõistlikkusest leevendust. Paide kontsert lükkub edasi. Saan kaks päeva puhata, end ravida. Ainuüksi sellest mõttest sain väikese jõu.

Lapsed vaatasid vist terve päeva mu ema juures telekat ja mina lamasin. Kirjutasin Ukule sõnumi: “Kallis Uku, vabandan, et ei saa täna Su kõrval olla, neljapäeval jätkame. Armastan Sind ka haigena. “ Siis lülitasin telefoni välja.

Antibiootikum aitas mind. Juba järgmisel päeval suutsin minna jalutama. Vajasin metsaõhku. Samal päeval sõitsin veel maamaja kütma ning tundsin, et jaksan minna  taas lavale.

Viies kontsert: Tallinn

Viies kontsert, mis pidi olema Paide, on nüüd Tallinna kontsert. Hommikul enne Tallinnasse sõitmist sain veel disainer Lee Reinulalt kätte oma uue kleidi, kui sellele järele läksin, tegi ta veel overlokiga alläärt. See sai kena laineline ning sobis pitsi ja heljuva seelikuosaga. Turvalise moega sinine kleit, mille küljehaagid vajavad abikätt. Uku on mul ennegi kleidi haake ja seljalukke kinni aidanud!

Sõitsin Tallinnasse bussiga. Mulle meeldib bussiga sõita, saab pingevabalt kulgeda, kui just “ei ole koolivaheaega ega riigipühi…”, nagu laulab Jaan Tätte oma rongisõidu kohta…On võimalus jälgida inimesi, kuulata, mida nad räägivad. Seekord sain retsepti oma selja taga reisivalt naiselt, kes soovitas telefoniskõnes kellelegi: “Võta sibul, kasta see mee sisse ja jära nagu õuna!” Ju siis on teisigi viirustega võitlemas…Bussijaamast võtsin takso, taksojuht oli karmi olemisega slaavi verd naine. Ta ei teadnud, kus on NOPi kohvik, guugeldas.

Mul oli aega enne kontserti süüa, valisin miskipärast takod merihundiga, teadmata, et need on nii vürtsised. Lonksasin oma kotist kodust kaasa võetud jogurtit põletustunde leevenduseks peale. Kohvikus istus ka mu lemmik, Doris Kareva, saime teineteisele ilusat jõuluaega soovida ja see oli tore.

Metodisti kirik oli üle tee, aga mul tuli Narva maantee ületamiseks oodata nelja foori taga. Kahlasin, suur kott üle õla, oma kenade, paraku aga ebamugavate punaste saabastega lörtsisel tänaval ning lubasin, et ei pane neid enam jalga. Panen matkasaapad. Aga kus neid ilusaid saapaid siis üldse kanda?

Jõudsin kirikusse esimesena. Lahke meesterahvas juhatas mind saali, see oli avar ja suurepärase akustikaga, klaver oli samuti särava kõlaga. Mängisin ja laulsin Alicia Keys’i pala “If I Ain’t Got You”. Kell oli juba 17.15 ja ikka kedagi polnud. Nojah, tipptund Tallinnas. Korraldajad jõudsid ja Ukugi oli Moskvast tagasi – ta käis proovis! Meie heliproov läks hästi, eelhäälestus oli mõnus. Mu hääl ei olnud haigusega kadunud, see helises endiselt puhtalt.

Uku käis jälle vahetult enne kontserti ära ja tõi, nagu ikka, Jägermeistri ja kaks banaani.
Laulja dieet.

Meie kontsert läks suurepäraselt, rahvast olid maksimaalselt ja niipalju nalja me polegi ühelgi kontserdil saanud. Minu kõrgepinge oli lahtunud, tänutunne ja heameel, et suudan need kontserdid ära teha, vabastas. Ja me rääkisime ja laulsime, naersime end tagasi hoidmata.

Avaldasin arvamust, et vast ikka võib jumalakojas naljatada, et ma usun, et jumal on hea huumorisoonega! Kõige rohkem tegi rahvale nalja, et ma küsisin, kas Uku teeks mulle jõulusokku. See omakorda tuli teemast, et jõuludeks kingitakse tihti sokke ja et mis siis võiks olla parem jõulukink. Saal rõkkas ja me õhetasime erutusest. Publikul silmad särasid. Kohal olid Uku vanemad, nad olid uhked. Meile öeldi korduvalt kui hästi me sobime. Ja tehti pilte. Ja toodi kingitusi. Mina sain lilli, ühe küünla, ühe ingli ning kaitse telefonile magnetkiirguse eest! Nojah, kommi ka ikka. Aga ei ühtki kalakonservi seekord! Tõepoolest, mulle on toodud ka isevalmistatud kalakonserve! Ja kala mulle tegelikult väga maitseb, isegi rohkem kui kommid.

Uku oli nii abivalmis, aitas korraldajatel veel kola tassida. Ma ju ütlesin teile, ta on üks südamlikumaid inimesi.

Kuues kontsert: Sangaste

Samal päeval käisin veel maal kütmas, olles enne käinud Viljandis poes, teinud lastele päevaks süüa, kütnud linnakorterit. Teel Sangastesse põikasin läbi Maximast, et osta kontserdijärgset näksimist ja kuna seal olid šokipäevad, (või olid need sokipäevad?) ostsin Ukule kingituseks ka kolm paari sooje sokke, ühe paari hinnaga, muidugi. Meid ootas külm kirik. Tõtt-öelda ma võtsin talle isegi ühe villase kampsuni kaasa, sest tema muretus, kui eelmine päev hoiatasin külmetamise eest, tegi mulle muret. Tal ju tähtis konkurss vaja läbida!

Kui Hedvig Ukuga Sangastesse jõudis, oli kuumapuhur juba huugamas. ”Ära lähemale mine, põletab!” hoiatas kohalik töömees meid. Me hingamisest ja rääkimisest voogas hingeauru. Me olime talvises meeleolus!

Tagumine ruum oli soojaks köetud. Selle, mittesalvestava kamina ette vaibale viskas Uku pikali ja töömees käis vahepeal “asja tegemas”, öeldes, et peab koguaeg puid lisama, et muidu jahtub ruttu. Uku vastas, et ta on maapoiss ja oskab ise ka puid ahju panna.

Mulle meeldis mõte, et Uku on maapoiss. Ma ei hakanudki täpsustama, et kuidas. Eks see töömees tahtis rääkida ka niisama juttu. Küsisin, et kas oleks õueküünlaid, mida ukse ette põlema panna. Otsisime ja leidisme. “Kus teil tualett on?” küsisin. Ta muigas ja küsis, kas mul taskulampi on. Selge, õues. Läksin õue ja leidsin oma kempsu mutimullahunnikute vahelt heina seest. Omaette romantika. Siin meil klaverit ei ole, tuleb sündiga hakkama saada.

Hoidsime proovis joped seljas, aga varsti tuli mul siiski riided vahetada. Ütlesin Ukule ka, et ärgu pangu ülikonda, olgu kampsuniga, ja siis ta väitis, et pole kunagi esinemisel külma saanud, on talvel õues filminud ja karastunud. Võttis end tagatoas paljaks ja pani siis selga puuvillase kampsuni. Arvasin, et võiks ikka särgi alla jätta, aga ei…Minu riietevahetamine ruumis, kus igal hetkel võis töömees tulla asja tegema või kiriku perenaine niisama midagi küsima, oli keerulisem. Just sel hetkel, kui oma teksad jalast sain, astuski töömees sisse, varjusin Uku taha ja ma ei tea, kuipalju Uku kitsas keha mu puusi varjas…

Selle tuuri jooksul jõudsin kindlale veendumusele, et edaspidi olen rangem oma tingimuste esitamisega – privaatne ruum koos peegliga.

Miinimum, mida vajan. Ning et ma ei soovi enne kontserti eriliselt suhelda. See on minu aeg, minu köögipool. Võõrad inimesed ei pea nägema, kuidas ma meigin, juukseid sätin, riideid vahetan. Või mis tujus ma olen.

Tegelikkuses muidugi see ikkagi alati ei õnnestu. Lihtsad inimesed ei pruugi seda vajadust tajuda ning soovivad väga suhelda. Eriti, kui mu backstage juhtub olema nende tööruum, kuhu nad harjunud iga hetk sisse tulema. Aga kui ma olen olukorras, kus pean riiete vahetamiseks minema kitsasse või külma kempsu, siis ma arvan, et võiksin olla ka veidike kapriissem. Arvaku siis pealegi, et olen uhke. Aga ma soovin keskenduda, et endast esinedes maksimaalne anda.

Meie kontsert aga oli imeilus. Publik võis sõna otseses mõttes näha lauljate hingesoojust – olime oma sooja hingeauru sees. Mul oli seljas soe villane kleit ja selle peal veel ema kootud villane sall, ainult jalad külmetasid. Ja kontserdi lõpupoole tikkus köha ikkagi peale – eks seda külma õhku sai sisse ahmitud. Me ninaotsad olid punased. Niisamuti tundus mulle, et Uku sõrmed klahvidel klõbisesid ja meenutasid natuke jääpurikaid, need olid sinakad ja sirgeks tõmbunud…Uku aga küttis end täielikult üles, kui sai pärast kontserti mängida kiriku orelit, ta nautis seda täiega ja arvestades, et ta mängis orelit esimest korda elus, arvan ma, et temast võiks saada geniaalne organist… kui ta ühel päeval väsib sest meelelahutusest. Aga loomulikult ei mängiks ta Bachi, ikka gospelit.

Tegin Ukust fotosid ja videosid. See oli uhke! Rõõmustasin temaga koos. Eriti rahul olin oma kunstilise videoga – vaimustunud organist kontravalguses ning oma hingeaurus…Sangaste oli kindlalt üks me erilisemaid kontserte. Esinemine, mis jääb meelde. Autosse istudes keerasin soojenduse põhja ning lülitasin sisse ka istmesoojendaja. Teel Sangastest Viljandisse tegin peatuse Pikasilla tanklas ja võtsin sealt ühe kakao. Vast pääsen külmetusest, kaks kontserti veel.

Seitsmes kontsert: Vihula

Laupäeva hommik. Sada toimetust veel enne ärasõitu. Vanem poeg tahab, et ma ostaksin talle kanistri, kahetaktilise mootori õli ning bensiini, et nad saaksid putitada tema sõbra mopeedi ja ehk selle käimagi saada. Torman veel toidupoodi ja tegin lastele päevaks süüa, sest tulen hilja tagasi. Pean jõudma 11.45 Tartu bussile ja sealt korraldajatega edasi Vihulasse. Olen veidi ärritunud. Ideaal oleks see, et esineja saaks päeva esimesel poolel puhata, et õhtul laval särada. Minule ei ole seda antud.

Neil väsimushetkedel tuletan endale mantrana meelde: kellele on palju antud, sel on ka palju kanda ja et ma pean oma vastutust uhkusega kandma. Vahel see õnnestub, vahel olen lihtsalt inimene. Vihula tee on tuttav, tõsi rohkem suvine tee, seekord on talvine. Siin on palju esinetud ja siia tuleb alati publikut. Seegi kord on saal ette välja müüdud. Jõuan veel enne heliproovi süüa Vihula mõisas kartuli-seenesupi ja see kosutab natuke mu pingul närve.

Uku hilineb. Ja see ei kosuta. Kohapealne klaver on küll hinnatud Petrof, ent ei kvalifitseeru, see on hooldamata ja jääb lavanurka mossitama. Peame tegema sündiga.

Uku Suviste ja Hedvig Hanson, kontsert Vihulas

Uku jõuab tund enne kontserti, heliprooviks jääb aega väheks ja inimesed juba tulevad. See on üks situatsioon, mis ei ole mulle meeltmööda. Ma ei saa teha proovi, kui inimesed heliproovi kuulevad, isegi kui nad ootavad ukse taga. See käib mu eetika vastu. Publikule peab jääma maagia, nad maksavad piletiraha, panevad end kenasti riidesse ja ootavad lummust…ning siis satuvad nägema esinejaid dressides ning veel proovimas – see võib lõhkuda selle magusa illusiooni, mida me hiljem loome. Illusiooni parimas mõttes. Siis ma olen pahur. Uku näeb seda, loomulikult. Ma ei saa tagumisse ruumi minna, rahvast läbi minemata ja lähen õue kaudu, aga olen pluusiväel. Uku jookseb mulle järele ja viskab mulle jope üle õlgade. See liigutus mahendab mu tuju veidi.

Meie kontserdi algus on veidi rabe seekord, siin on palav, vastupidiselt Sangaste jäisusele…Ukul on juba esimese loo ajal higipiisad otsa ees. Lisaks on heli ootamatult kuiv ning süntesaatorihelid ka ei vaimusta. Uku rabistab samuti eelmängus ja meil on esimese loo ajal enneolematult ebamugav, loodetavasti ei paista see välja. Asi paraneb, kui saan monitorisse kaja juurde ja alates teisest loost teen mõttes olukorraga lepituse. Muusika pole milleski süüdi. Ja publik peab saama elamuse. See hetk on võit iseenda tuju üle. Elus ei ole alati kõik ideaalne, aga me saame seda tunnistada ja usaldada, oodata…järgmist, paremat hetke.

Minu ja Uku vaheline soojus taastub tasapisi, see on nagu saabuks külma tuppa ja hakkaks kütma, vaikselt-vaikselt soojeneb küttekolle ning on vaja vaid oodata…

Tegelikult ei olnud asi ainult minu kehvas eelhäälestuses, ka Uku ütles enne lavaleminekut, et tunneb teatud ebakindlust, kuna luges kommentaare oma Venemaa esinemise kohta. Ütlesin talle enne lavaleminekut Steve Jobsi sõnad: “Kui tahad kõigile meeldida, hakka jäätist müüma!” Ta ütles: “Aitäh, Hedvig.”

Ma ikka sulan, kui keegi hääldab pehmelt mu nime. Kõla on mulle ülioluline. Lõppkokkuvõttes oli kontsert taaskord väga kena, nägin liigutusepisaraid naiste silmis ning kuulsin mehi naermas mu naljade peale. Saime kingitusi – seekord sain puidust hingelinnu, mille südames oli kelluke. Aitäh käsitöölisele!

Tegime fotosid ja Uku tuiskas seekord järgmisele esinemisele, Rakveres. Ma jõudsin kenasti viimasele Tartu-Viljandi bussile ja jäisel teel bussijaamast koju kõndides taipasin, et olin oma lubadust murdnud. Olin jälle jalga tõmmanud oma punased saapad, millega ei saa piisavalt kiirelt edasi ning lisaks olid nad libedad. Aga vahel mulle ikka meeldib ka panna selga ilusad riided ja jalga kenad saapad, isegi kui nad on ebamugavad. Mõtlesin, et peale tuuri lähen kohe metsa, mugavalt. Meikimata, matkasaabastes ja suure jopega.

Jõudsin koju. Pojad lõikasid ära mu unelemise, mis ikka peale kontserti mu olemises on. Kohe jälle vaja olla asjalik. Nõud pesta, poisid voodisse ajada, veel lapsele lugeda ja ise püüda magada, et viimaseks kontserdiks puhata.

Viimane, kaheksas kontsert: Tartu

Pühapäev. Ikka-jälle asine, kui oled koduperenaine. Käime veel pojaga poes, et osta päevaks meelepärast sööki. Rahvast on poes vähe, see on tore. Ainult mõni, kes on külla minemas ja peab kohustuslikult midagi külakostiks ostma – jõuluvanaga assortiikarbi või kinkepaki, mille sisul pole mingit sisu. Meie ostame toitu.

Koju jõudes helistan Ukule, kell on pool üks, ta vastab unise häälega, kuigi peaks juba minu arvestuse kohaselt Tallinnast sõitma hakkama, et kolmeks proovis olla. Palun teda, et ta ei hilineks, et on vaja vaadata üle kohalik pianiino ja otsustada, kas see sobib. Ta mõmiseb midagi vastuseks ja ütleb et selge, hakkab tulema.

Seekord sõidan oma autoga, teeolud on head ja saan kiiremini tagasi. Jään oma vanema pojaga pikemalt filosofeerima elu üle ja rõõmustan, et ta on mul nii terane. Ta ütleb, et raskused on elus selleks, et tugevamaks kasvada. Ja kallistab mind enneolematult tihti. Ju ta näeb, et vajan jõudu. Vahepeal ta vältis kallistamist. Kõik on muutumises. Ka Uku ütles mulle lohutavalt: “Mu emal oli ka minuga raske, aga oota, 20 aasta pärast on nad sulle nii tänulikud!” See on päris pikk aeg oodata! Samas, aeg läheb ruttu.

Uku oli seekord varem kohal kui mina. See ei olnud mulle ükskõik. Pianiino sobis ka, täitsa eriline, kodune tunne tekkis selle kõlast. See polnud ideaalses häälestuses, aga sobis. Paremini kui süntesaator. Meie elav esitus nõudis elavat pilli.

Esinesime Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis ning mul oli lõpukontserdiks oma privaatne garderoob! Koos WC-ga. Ma võisin sulgeda ukse ning olla hetke omaette. Saal oli rahvast täis ning juba Uku esimesest eelmängust sain aimu, et tänane kontsert läheb õigesse rööpasse. Meie tempod ja dünaamikad sobisid ideaalselt, heli oli suurepärane, teatrivalgus lõi teistmoodi lummuse.

Mitte kusagil mujal ei ole mul nii hea olla, kui voolavas, harmoonilises muusikas. Ehk vaid looduses.

Ma kuulasin ja vaatasin tänutundega Ukut, iga kord ta üllatab mind, ta tuleb minuga nii kenasti kaasa ja me suhtlus laval on lihtsalt imeline, sõnulkirjeldamatu. Ja ma mõistan, et nii ideaalselt saabki vaid hetkes olla, loomingulises voos. Parasjagu kõike – sentimenti, huumorit, hingelisi hetki ja rütmikaid lugusid. Maine ja taevane tasakaalus.

Me viimased noodid kõlavad nii õrnalt ja võnguvad samal sagedusel. Kohe on seegi kontsert läbi ja hajub õhku nagu teatrietendus…

Jah, me oleme ka natuke nagu näitlejad ja nii mõnedki dialoogid oleks justkui kahe inimese näidendist, aga ometi, lavastamata, improvisatsioonilised ja samas loomulikud, mitte punnitatud, nagu võib improvisatsiooniga ka juhtuda.

Viimane sügav kummardus. Lavale tuleb üks tädike, et tänada meid isiklikult ja jääb pikemalt rääkima, kui hea meel tal on meid päriselt näha. Ta on lihtne maainimene ja lõhnab ka maa järele. Mul on hea meel, et ta nägi sellist kontserti, vahelduseks meelelahutusele, mida televiisor pakub.

Korraldaja pakub meile viimase kontserdi puhul sushit ning ohkab ikka, et ta lootis rohkem publikut. Seda juttu ei tahaks praegu kuulda. Veel vähem rahajuttu. Tahaks veel hõljuda muusika tekitatud lummuses ja tänus. Maandumine olgu sujuvam.

Aga ei, ei lasta. Kohe tulevad jälle eraelu asjad tagasi, lastelt närvilised kõned, info, mida ei taha teada…andke mulle veel natuke aega…räägime Uku autos veel veidi, temaga koos on hea, temaga koos on jagatud seda, mida keegi teine lõpuni ei mõista. Soovin talle edu Venemaal ja ütlen, et isegi kui ta jääks ükskõik mis konkursil viimaseks, oleks ta mulle ikkagi väga kallis, sest tal on olemas tähtsaim, lisaks ülimale musikaalsusele – soe süda.

Ja juba helistatakse talle Õhtulehest ja ma istun oma autosse. Näen teda veel ERM-i avaras parklas, mis on kaetud kiilasjääga, autoga driftimas ja sõidame, eri suundades. Mina koju laste juurde, tema Tallinnasse, et öisele Moskva lennukile jõuda. Me kohtume veel.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid viimastel aastatel tegelenud üha enam ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa. Kel huvi rohkem Hedvig Hansoni maaelu kohta teada saada, siis tema raamat “Kirju mandrilt” räägib suures osas just aastaringist maal, tegevustest ja tundmustest, kergustest ja raskustest, mis maaeluga seotud. Loe artikleid (44)