Kuidas algab, kulgeb ja lõpeb üks jõulutuur sombuses ja pimedas detsembrikuus? Seekord, hea lugeja, kutsun Sind kaasa lava taha, et saaksid osa artisti elust ja sellest, mis kontserdikülastajale nähtamatuks jääb.

Ma lähen päris jõulutuurile esimest korda. Jah, jõulukontserte olen ma oma pea 25-aastase karjääri jooksul ikka andnud ja neid kolmekontserdilisi Eesti Kontserdi või Jazzkaare lavasid on ikka olnud, ent päris pikka jõulutuuri polegi teinud. Eks see on ju suures osas popstaaride pärusmaa. Kui sel aastal tuli Tartu Kontsertkorralduse esindajalt pakkumine minna tuurile koos Uku Suvistega, ei mõelnud ma kaua – Uku on minu jaoks meeldiv partner nii laval kui lava taga. Me tunnetame teineteist hästi, tema energilisus tõmbab mindki käima ning loodetavasti saab tema jällegi miskit mu intuitiivsusest ja ajatutest vaadetest. Lähme, sõidame!

Ütlen siiski ette ära, et nii nagu eluski, ei kulge seegi sõit konarusteta. Ikkagi on ilus!

Igale kontserdituurile peab eelnema prooviperiood. Meie oma jääb üsna lühikeseks – Ukul on sellist aega keeruline leida, kuna ta on talle endalegi ootamatult pääsenud edasi Venemaa talendisaates “The Voice”, nüüdseks juba poolfinaali ja on vastavalt lepingule kohustatud olema Moskvas kohal ka mõnel päeval meie etteplaneeritud tuurist. Korraldajale on see peavalu, samas muidugi hea reklaam artistile, see on reklaam ka tuurile. Nädalapäevad ette võetakse vastu otsus, et kaks kontserti planeeritud üheteistkümnest jäetakse ära ning Tartu kontsert lükkub teisele kuupäevale. Trükistel – plaktitel ja flaieritel seda enam muuta ei saa, veebireklaamis saab.

Minule teeb väikest muret prooviaja leidmine. Uku on Venemaal – ma elan talle tõesti kaasa -, aga me peame proovi tegema, selge see. Õnneks oleme ennegi koos esinenud ning kui oleme juba laval, siis on meievaheline energia hea. Aga ikkagi, harjutama peab ka. Lepime kava kokku meili teel, see on suures osas minu valikutega, Uku on nõus. Tihti ta ei vasta sõnumitele, aga kui vastab, siis soojalt ja tooniga, et “kõik sujub ja on suurepärane!” Ta kirjutab: “Usalda mind!”

No proovime! Ja proovida saame ühe korra minu juures Viljandis ning teise korra paar päeva enne esimest kontserti Uku juures Tallinnas. Proov kisub meil tihti jämmimiseks, Uku algatusel – ta mängib vahele souli ja jazzi ning minu lemmikuid – tundub, et ta teab, kuidas mind muusikaga ära võluda, see toimib siiani. Kui kõik räägivad Uku Suviste puhul, et ta on ilus poiss, siis mina näen sellest kaugemale, sellest mööda. Ma kuulen, et ta on ilus! Tema musikaalsus ja samas mängulisus, kiirelt haaramine, teevad temast ühtpidi pidurdamatu, teisalt särava artisti…ma vahel tunnen tõesti, et usaldan teda! Isegi ta pöörasuses. Ma tean, ta võib hilineda proovi, kuid ta ei hiline iial muusikaliselt. Selles on ta “right on time”. Ja see on mulle ülioluline.

Esimesele kontserdile eelneb meie “meediarünnak”.

Päev enne tuuri jookseme läbi veel kaks telekanalit ning ühe raadiojaama. Lisaks sellele olen juba eelnevalt andnud mitmeid intervjuusid kirjutavasse meediasse. See meediapäev on omamoodi lõbus ja väsitav. Aga lõpuks edukas. See tähendas minu jaoks kell 3 öösel ärkamist – uni läks ära erutusest, et kuidas see laulmine varahommikul seal “Terevisioonis” ikka läheb. Niisiis käisingi oma elus esimest korda kell 3 öösel duši all, võimlesin kell 4 ning istusin kell 5 hommikul, rullid peas ja ootasin, kuni kell saab 5.30, et Ukule helistada. Kell 6 olime teles proovis ja ma polnud Ukut veel iial nii unise näoga näinud. Aga laul helises! Ja kell 9 olime juba üllatavalt virged. Järgmine kohtumine – kell 15 salvestus TV3- e Seitsmeste uudiste jaoks. Lootus vahepeal magada. Vist natuke tukkusimegi. Siis uus meik, silmad särama ja naljaga eetrisse. Ukult küsiti jälle Venemaa talendisaate kohta, minult keerulise aasta kohta. Teeme veel fotosid, neid peab tänapäeval liiga palju tegema! Facebook, Instagram…

Tormame veel Vikerraadiosse, otsesaatesse. Mina pabistan, et hilineme, tipptund ju! Uku ei paista muretsevat, ta tõmbab oma sportautoga drifti ja muigab minu kiljatuste peale – jõuame minut enne kokkulepitud aega ning Uku arvab, et jõudsime liiga vara!

Räägime jälle – Uku Venemaa võimalustest, mina inimpsühholoogiast, et kuis siis eluraskustega toime tulla. Saatejuht Sten Teppan on nii mõistlik ja sümpaatne. Huh, selleks päevaks on enesereklaam tehtud. Kontserdikorraldaja Vello muretseb, et eelmüük pole kiita, tema abikaasa Annika saadab sõnumi, et olime armsad. Tegime, mis suutsime! Nüüd puhkama. Ei, enne veel postitan sotsiaalmeediasse fotosid päeva tegemistest. Mõtlen, et mu poegadel, kes on koos vanaemaga, on tore näha meid justkui uudistereporteritena TV3-s. Kohtume homsel kontserdil, Uku!

Esimene kontsert: Viimsi kirik

Vaba hommikupoolik, magasin oluliselt paremini, kui öödel kui pean hommikul Terevisoonis laulma. Tunnen, et olen puhanud, hääl korras, energiat on. Jalutan veidi, kuigi ilm on pööranud vihmaseks ja jõulutunnet küll pole. Aga see võib tekkida kontsertidel, ma usun!

Kell 15.30 tuleb takso mulle järele, istun tagaistmel ja kuulan jutuka taksojuhi mõtteid. Raadio on Hit FM-i peal, palun leida midagi rahulikumat, liiga pikk sõit linnast Viimsisse, et seda taluda. Noh, mis raadiot siis? Raadio Tallinnat! Taksojuht ei teadnudki sellist ja kui leidis, tuli sealt just midagi klassikakõlalist, minoorne pala pealegi. “Noh, keegi on surnud!” kommenteeris taksojuht. Ma ei pannud seda pahaks, naersime hoopis. Siis ta ütles, et ei, ta ka vahel lausa kuulab klassikalist muusikat, et nii hea, rahulik.

Aga et mis seal Viimsi kirikus siis on? Vastan, et kontsert. “Nojah, siin ju kõik laulavad ja on superstaarid!” vastab ta. Vastan omakorda, et väikese Eesti kohta on esinejaid tõesti ülearu. Tema jutt käib ikka miskipärast esinejate ümber edasi.

“Noh, nüüd need, mis nad on, Mihhailova ja Saar ja Pootsmann tegid ka järele neid, kes 20 aastat tagasi Aisakella laulsid, mis need olid, Maarja ja …kes see teine naislaulja nüüd oli…”

“Nojah, ma ka ei tea…las ta olla!” püüan teemat muuta. Piritale jõudes räägime juba talisuplusest, õnneks!

Jõuame väikse kiriku juurde, kus arvasin oma kontserdi toimuvat. Astun maha, aga tee ääres asuv kirik on pime. Kahtlane. Helistan korraldajale. “Õige” kirik on lähedal, ta tuleb mulle järele.

See on hoopis moodsam kirik. Esimese asjana testin klaverit. See on okei. Kuidagi ei tahaks sündiga esineda, aga selleks peab valmis olema. Uku ilmub hiljem, aga nagu alati, energiline ja rõõmus! (Minu arvates joob ta liiga palju neid energiajooke!)

Korraldajad panevad heli üles, Uku jämmib. Akende taga lõõtsub kõle meretuul. Teeme esiteks valguseproovi – kui üldvalgus ära lasta, prožektorid ja laternad põlema panna on tunne juba teine, õdusam. Las see kõle meretuul lõõtsub…aga meie laulame: “…meil kevad on talvekuul!” Aeg rahvas saali lasta. Esinemisriided selga, minul on tumepunane kootud kleit, Ukul moodne ruuduline ülikond, mille püksid tunduvad mulle nii kitsad ja lühiksed olevat – sokid paistavad! Ju siis on see nüüd moes, mõtlen. Ja veel mõtlen, et olen ikka natuke vanamoeline. Aga ma tean, et meie hääled kõlavad kenasti kokku. See on peamine ning ühtlustab meloodlisel moel me erinevused. Esimese kontserdi erutus ja väikesed viperused, mida me vaid omavahel teame, ei võta ära kontserdi võlu, see oli kena!

Hääl heliseb kiriku akustikas nii võimsalt, ma võtan hea meelega ka oma vaiksemate nootide sekka mõned “forted”, täishäälega kõrged noodid, seda enam, kui Uku jõulised saatepartiid seda võimaldavad. Me laulame lisaloo ja siis kummardame veel ja veel…Uku võtab mul käest ja ma tunnen – see on sõbra käsi…

Uku tahaks nagu veel lisalugusid teha, aga mina tirin ta ära, aitab küll selleks korraks. Kontsert oli pea poolteist tundi pikk, korraldaja kartis, et jääb lühikeseks, kui meie kava nägi. Aga me ju ka jutustame vahele ning meie lauludes on ka soolod!

Teine kontsert: Viljandi

Väljasõit kell 13, peame käima läbi veel Kuma raadiost Paides. Uku hilineb, minu mureliku kõne peale vastab ta, et maailm ei kuku kokku, kui me raadiosaatesse hilineme…sellele ei saa vastu vaielda. Hotellist välja astudes näen ma inimest, keda ma kõige vähem näha tahaksin – oma laste isa koos uue elukaaslasega. Super eelhäälestus! Uku tuleb järgmisel hetkel ja mu tuju on ta autosse astudes pehmelt öeldes kehv. Ta saab sellest kohe teada, loomulikult, mina miskit varjata ei oska. Ta hoiab kaua oma kätt mu põlvel, kuni ütlen, et hoidku parem roolist, küll ma hakkama saan. Me räägime autosõidul elust ja olust. Ta on hea lohutaja ja ma saan teada temast isiklikke asju, mida varem ei teadnud. Ta on mulle tunni aja jooksul saanud taas lähedasemaks, Uku on üks südamlikumaid inimesi keda tean. Ning see, kui soojalt ta rääkis oma emast liigutas mind tõesti.

Sellisele inimesele võib ka hilinemised andestada.

Hilineme raadiosaatesse. Mõned minutid. See saade on mõnus lobisemine, õieti üks vabamulisemine. Nalja saab ka ikka. Üldise tundeelu hetkeseisu taustal on see leevendav ka. Edasi Viljandisse. Enneolematult kaunis päikseloojang! Aga aega pole, et autost välja astuda ja sellest paremaid kaadreid saada. Vaatame siis läbi porise auto esiklaasi.

Viljandisse jõudes hüppan kodust läbi, teen lastele kiire söögi ning võtan teise kleidi. Kuidagi tuli teine tuju. Sinine.

Ei, lapsed ei taha mu kontserdile tulla, noorem arvab, et seal on ainult aeglased laulud ja eelistab minna sõbra juurde, vanem on koolist ja muusikakoolist väsinud. Las siis olla. Mina lähen tööle. Olen esimeste seas seal kirikus, Uku läks veel sööma.

Kirik on ehmatavalt jahe. Ja mul on väga avara dekolteega kleit. Arvan, et peaksin minema koju soojema kleidi või salli järele, aga ikkagi ei lähe. Proovin klaverit, see on palju parem kui eelmisel päeval. See on rõõmustav. Tagumine ruum on soe ja see on omamoodi ohtlik tulla sealt külma saali. Uus heliproov. Valgus. Kõik sobib. Kontserdikorraldaja muretseb, et eelmüük on oodatust kehvem. Ta ütleb seda kirikuõpetajale ja nad lähevad koos välja suitsu tegema. Aga täna tulevad see-eest mu parimad sõbrannad kuulama!

Leian tagaruumist ühe villase rätiku ja haaran selle lavale kaasa. Mu hääl heliseb ja me kõlame jälle nii ilusasti kokku, me jutud klapivad ja dünaamikataju on vastastikune…Publik on lõpus püsti, me kummardame… Saame kingitusteks küünlaid, kuldse ja hõbedase autogrammipliiatsi ja suitsuvorsti “Moskva”. See sobib hästi Ukule, kes peab nüüd tihedalt Moskva vahet sõitma.

Olen väsinud, aga väga õnnelik, Uku mängis täna nii ilusasti, et mul on pisarad silmas ja ma tänan teda kogu südamest. Liiga palju emotsioone päeva jooksul…ja siis veel paar lonksu Jägermeistrit, mille Uku külmarohuks kaasa tõi. Eks siis naerad ja nutadki tavapärasest rohkem. Kirikuõpetaja on eriti muhe mees, viskas nalja ja ütles, et ta tahaks osata ka nõnda laulda. Tunnen, et niiskus on mu kontidesse läinud, et mu kleidivalik oli vale. Olen on külma saanud, köha tikub peale. Teen kodus kuuma teed ja jalavanni.

Kolmas kontsert: Tõrva, mu kodulinn

Olgugi, et Tõrva on mu kodulinn, koht, kus ma kasvasin, kus elab mu ema…ei päästa see kontserdikorraldajat muretsemast, et eelmüük on enneolematult kehv. Avaldan talle arvamust, et inimesed ei pruugi piletit ette osta, tulevad kohapeale ja otsustavad meeleolu järgi. Samas on korraldaja mure arusaadav. Jõulude eel on sadu kontserte, üks säravam kui teine, kuulsad artistid esinemas, kes rahvale telesaadetest tuttavamad kui meie. Siis veel see, et on kuu algus ning inimestel rahad otsas. Pluss lisapaine, et me ei tee päris puhast popmuusikat. Kuigi tegelikult on meie kavas poppi küll! Ja Uku mängib veenvalt nii poppi kui jazzi!

Sõidame koos Ukuga Viljandist Tõrvasse, räägime jälle juttu, seekord räägib tema rohkem. Ta püüab minu käest teada saada, miks naised võivad käituda arusaamatult ja vastuoluliselt. Proovime analüüsida siis. Kuigi, mina oma arvates ei kuulu nende naiste hulka, kes mängiksid kummalisi mänge ning saadaksid vastakaid signaale ja ma pole kindel, kas ma seda mõistan. Süveneme inimpsühholoogiasse, lapsepõlve…meie vestlused on huvitavad.

Arvan, et me tõmbame ligi just neid inimesi, kellelt meil on vaja miskit õppida…isegi, kui see toimub läbi valu.

Enne kui üht õppetükki selgeks ei saa, jääd kordama. Ja ka suhetes samasuguste tüüpide otsa “sattuma”. Aga miski pole juhuslik, nagu juba ütlesin.

Tõrva kirik-kammersaal. Tuttav koht. Ja majaperemees, naljahammas Ilmar, on jälle küpsetanud pirukaid! Ta väidab, et on võimeline mõnel hommikul õhtuseks ürituseks küpsetama isegi üle 500 piruka! Ta pakub neid meile, aga meie enne esinemist ei söö. Võtame teed.

Klaver kõlab kenasti. Uku laulab  proovis üht gospellugu ja laseb mul seda filmida. Ta on ikka soulimees, 100%!

Jõulud on kristlik püha. Meie Ukuga pole kumbki kristlased, aga ometi me armastame gospelmuusikat ning sellessegi kavasse valisin ka ühe vaimuliku pala, universaalse sõnumiga. Olgu see siis kirikutes lepitajaks kõigi, nii usklike kui uskmatute vahel. See kõlab pühalikult. Ega ma end uskmatuks ka pea, muidugi. Ma usun energiatesse. Kõiksusesse. Teo ja tagajärje seostesse. Ma usun aususesse ja hingepuhtusesse ning loodan, et seda veendumust läbi hääle väljendades sobin ma kirikusse hästi laulma.

Rahvast on ikka, kuigi vähem, kui korraldaja arvas. Ilus kontsert jälle. Igakord erinev ja eriline. Mu Tõrva sõbrannad ütlesid, et nad nutsid mitu korda kontserdi ajal! Tore. Nutmine on puhastav. Ma ütleks, see on puhas rõõm. Saan kingituseks jõulutähe.

Majapidaja Ilmar pakub jälle pirukaid, nüüd sööme mõned, kuigi, eks me mõlemad peame dieeti pidama ning moosipirukaid liigselt lubada ei või. Minu arvates võiks Uku pigem neid süüa ja vähem energiajooke juua. Aga ta väidab, et on kõvasti juurde võtnud, mulle teeb see nalja! Ja nii piirdub ta kahe pirukaga. Ilmar paneb neid ikkagi mulle kotti kaasa ja ütleb, et las siis lapsed söövad! Muidugi võtan need kaasa, muidugi nad söövad…aitäh!

Neljas kontsert: Kuressaare

Varajane start. Kell 9 hommikul ärkan selle peale, et mu poeg toob vibreeriva telefoni voodisse ja teatab, et jõulutuur helistab. Noh, sellise nimega see mu telefoni on salvestatud ja nii jäi. Kuigi, nüüd ma tean, et nad on Vello ja Annika. Sõidame koos Viljandist Kuressaarde. Kella ühese praamiga, kontsert kell viis, et veel mandrile tagasi jõuda. Rääkides tundub, et mu hääl on ikkagi sest Viljandi kiriku niiskusest kähisema jäänud. Aga eks ole hommik ka. Lauljate puhul kehtib pigem ütlus, et õhtu on hommikust targem. Täna võtan villase kleidi ja suure villase salli.

Annika loeb autos Kroonikat, kus Koit Toome räägib oma depressioonist. Ma pole seda ajakirja aastakümneid lugenud, aga loen selle artikli läbi. Eks Koidul ole ka jõulutuur tulemas ja isiklikud asjad müüvad kõige paremini. Osaliselt on see arusaadav, lugejad saavad teada, et ka artist on inimene, ka tal on raske. Ja nii tõesti on. Arvatakse ikka, et mis sul viga, laulad ja pappi sajab. Eks proovi laulda, kui oled haige, üleväsinud, kui isiklikus elus on probleeme või lihtsalt – pole tuju!

Mis viga laulda, kui kõik korras, aga elus ei ole alati kõik korras, liiati on loomeinimesel vaja vaimustust, et särada. Ja võin öelda, et artisti amet on üks maailma keerulisemaid. Psühholoogilises mõttes. Võid olla kui andekas tahes, aeg läheb ruttu, esinejale on aga tähtis ka välimus. Mida popim oled, seda suurem paine on see, et tulevad noored, kel rohkem energiat ja sa ei tohigi nagu puhata. Siis see juhtubki – tõmmatakse end lõhki. Ma tean, mis on depressioon. Tean kui piinav see on, ja tean ka, et sellest on võimalik välja tulla, sellest uut kvaliteeti luua. Aga puhkama peab.

Lõunasöök on praamil. Ahjulõhe ei ole ülearu mahlane, aga tühja kõhuga käib küll. Parem ikka kui kunagine praamimenüü – viinerid ketšupiga või pelmeenid hapukoorega. Ennäe, Uku on ikkagi sellele praamile jõudnud, viimasel minutil muidugi! Energiline ja rõõmus, nagu ikka, vähemalt väliselt. Aga tema positiivsus on igaljuhul toetav.

Saame uudistest teada, et eelneval ööl on Kuressaares, sellesama kiriku kõrval, kus esineme, mees surnuks pussitatud.

“Ega see küll nüüd kontserdi mõttes hea reklaam pole!” arvab Vello. Tema abikaasa aga vastab malbelt, et ehk ongi inimestel just muusikast lohutust vaja neil ebaselgetel aegadel. Ma arvan, et tal on õigus.

Klaver on taas kasutuskõlblik ning Uku hakkab mängima üht Prince’i pikantse sisuga laulu. Vend gruuvib!

Kuigi siin kirikus on jahe ja eriti jahe on tagumine ruum – selle radiaatorid ei tööta miskipärast – mulle siin meeldib. See on vaatamata jahedusele kuidagi soe. Ehk on asi klaverimuusikas ja Ukus, kes teab, aga mu hääl heliseb jälle, hommikune kähedus ei avaldu lauluhääles. Uku mängib mulle Whitney Houstoni “Run To You” ja ma laulan…milline ballaad! Tahaksin just selliseid suuri ballaade lauldagi, aga kus sa neid ikka laulad! Heliproovis, Ukuga. Üllataval kombel ei muretse täna Vello eelmüügi pärast, vaid teatab, et 80 on juba ette müüdud, mul on hea meel tema pärast.

Uku käib jällegi vahetult enne kontserti talle omaselt ära ning ilmub mõned minutid enne viit. Jägermeistrita ei saa ka täna hakkama, paar lonksu teeb seest soojaks. Kirikuõpetaja on kena naine, ta ütleb ette mõned sõnad ja me alustame. Mul on soe, sest õlgade ümber on mu ema kootud sall. Ja muusika kaigub kaunilt. See kannab meid, ära siit, ära argipäevast.

Esitan ka ühe pala üksi, klaveriga. Mäletan, kui kunagi niiväga tahtsin nõnda esineda, üksi, end ise saates. Nüüd on mul see julgus seda teha. Tunne, et saad ka üksi hakkama, on imeline. Toetav. Koos Ukuga esitame ka ühe rokkiva jõululoo, “Jõulutaat on poolel teel”, ta mängib stiilse soolo ja rahvas laulab ning plaksutab rütmi kaasa. Peaaegu nagu gospel! Lapsed, kes esireas aeglaste lugude peale haigutama hakkasid, on nüüd elavnenud, seda enam, et Uku rääkis loo algusesse väga veenvalt, kuidas ta nägi õues jõulutaati oma saanis luuret tegemas. Meie kahehäälsus on nii ühtesulav… See on üks meie parimatest kontsertidest siiani.

Kummardame, oleme jälle tänulikud. Kirikuõpetaja tänas ja ütles, et tulgu me aga jälle ning et järgmisel korral võiks isegi rohkem jazzi olla! Lahe. Õhtusöök on taas praamil. Valime mõlemad Ukuga kikerhernekotletid ja toit on üllatavalt maitsev ning toitev. Praamilt läheme taas eri teid, Uku Tallinnasse, mina Viljandisse. Lapsed ootavad mind täna kauem.

Vaatan veel üle kontserdi fotod, need on ilusa valgusega ja romantilise atmosfääriga, just nagu mulle meeldivad. Saan sõnumi kontserdikülastajalt, et oli lummav kontsert, mis jääb kauemaks meelde.

Paar puhkepäeva kuluvad nüüd ära. Või noh, mis seal ikka puhkad, vaja maale kütma minna ja siis esmaspäeval koos lastega kohtusse tunnistajateks. Emotsionaalsetest hetkedest juba puudust ei tule.

Koju jõudes kuulen kuidas vanem poeg köhib ning noorem aevastab. Aga mina pean terveks jääma.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (144)