Soomlased on üks uhke rahvas. Nende uhkuse juured on sügaval looduses, Talvesõjas, kultuuris, majanduses, hariduses. Just haridus on Soomele selle aastatuhande alguses toonud enim kuulsust. Pärast esimeste PISA tulemuste avaldamist 2000. aastate alguses pöördusid kooliinimeste pilgud just Soome poole. Mida nad teevad seal, et nende õpilased näitavad parimaid tulemusi?
Soome haridustegelased sõitsid mööda maailma ringi ja jagasid oma kogemusi. Soome tuli uudistajaid ja õppijaid igast maailma otsast. Kohale saabus isegi skandaalne Michael Moore ja tegi Soome kooli ülistava filmi. Polegi midagi imestada, et nüüd, mil PISA testide tulemused iga korraga lahjenevad, küsivad soomlased, mis juhtus. Paljud imestavad, paljud on lausa paanikas. Kõik otsivad languse põhjuseid.
Hiljuti õnnestus Helsingin Sanomatel enda kätte saada veel avaldamata haridusuuenduse mõjule pühendatud uurimuse materjalid. Uurimust juhtis psühholoogiadoktor Aino Saarinen. Tulemused paistavad kinnitavat kartusi, mis olid juba tekkinud.
Esiteks: digivahendite kasutamine koolis ei anna loodetud tulemusi
Vastupidi: “Mida enam õppimises kasutati digivahendeid, seda nõrgemad olid õpitulemused kõikides valdkondades, mida PISA testid mõõdavad: matemaatikas, loodusainetes, lugemises ja ühistöös lahendatavates probleemülesannetes,” ütleb Saarinen.
PISA testidesse suhtutakse mitmeti: neid usaldatakse riikides, millel läheb testides hästi ja kiputakse umbusaldama seal, kus läheb halvasti. Olgu matemaatikaga kuidas on, paljud usuvad (mina mitte), et seda pole vaja enam nii palju õppida, kuna arvuti teeb kogu töö ära. Aga keegi ei saa väita, et funktsionaalse lugemise oskust ja koostööoskusi tulevikus vaja ei lähe. Kui nende oskuste vähenemises on oma osa arvutil (mida ma aga usun), siis on asjad halvad mitte ainult Soome, vaid ka meie jaoks, kes me näeme digitaliseeritud õppimises vedurit, mis meie hariduse ja riigi tulevikku veab.
Teine oluline tähelepanek puudutab Soome hariduse demokraatlikkust
Ma ise olen alati imetlenud Soome kooli võrdsuse põhimõtet. See on tähendanud seda, et lapsed satuvad koolis keskkonda, mis tasandab jõudumööda ebavõrdsed olud, kust lapsed on pärit. See tähendab ka seda, et lapse tulevik ei sõltu niipalju sellest, kuhu kooli ta õppima satub, sest kõik koolid on suhteliselt võrdse tasemega. Seda ei ole me Eestis saavutanud, vähe sellest, lõhe koolide vahel aina suureneb.
Psühholoogia emeriitprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen on jõudnud järeldusele: “Oleme loomas uut moodi ühiskonda, kus vanemate koolitöödesse panustatud aeg avaldab otsest mõju õppeedukusele”.
Kuidas see juhtus? Väga lihtsasti, imestada pole siin midagi, vahest ainult, et kuidas seda arengut ei osatud ette näha.
Õpilaskeskne haridus on see idee, mis lõhub ja naeruvääristab traditsioonilist kooli, kus professionaalse õpetaja täita on juhtiv roll. Terminite ja jutu tasandil on kõik hästi. Räägitakse näiteks “ennastjuhtivast õppijast”. Vaatamata heale kõlale on see termin eksitav. Psühholoogid ja ajuteadlased ütlevad: see ei ole võimalik, põhikooliealine inimene ei ole valmis ennast sel määral juhtima, tema aju ei ole selleks valmis. On muidugi neid, kes saavad sellega hakkama, aga “suur osa vajab õpetajat, kes ütleb, mis ülesanded on vaja teha järgmiseks päevaks ja vanemaid, kes küsivad, kas ülesanded on tehtud” (Linnea Karlsson, Turu ülikooli keskhaigla peaarsti asetäitja, õpetab lastepsühhiaatriat samas ülikoolis). Ta on mures selle pärast, et noored jagunevad üha enam kahte rühma. Osal noortest läheb paremini kui kunagi varem, ent osa peab üksi hakkama saama liiga raskete probleemidega. Ta kritiseerib peamiselt haridusuuendust, mis rõhutab noorte enda vastutust, enesejuhtimist ja isiksust.
Miks ma siin soomlaste pärast muretsen? Kooliuuendus Eestis järgib suuresti nende kooliuuendust, selle pärast. Nemad on seal kaugemale jõudnud ja kogenud tõsiseid tagasilööke. Kas võtame sellest õppust? Vaevalt. Loeme kasvõi neid vastuseid küsimusele, mis on Eesti hariduse suurim väljakutse lähema viie ja 25 aasta jooksul (PM 20. november 2018):
- “Rõhuasetus on ennastjuhtiva õppija kujundamisel, kes võtab ise vastutuse oma õppimise eest, oskab seada eesmärke ning tuleb toime ka stressi ja ebaõnnestumistega.” (Margit Sutrop)
- “Meie haridussüsteem peab läbi tegema tõsise digitaalse uuenduskuuri.” (Marju Lauristin)
- “Juba hiljemalt gümnaasiumi tasemel – aga miks mitte ka varem – peab olema võimalik ise oma õpiteed kujundada.” (Raul Eamets)
No näete siis. Nuta või naera.
Igor Kaasik
Igor Kaasik on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev ettevõtluses raamatute kirjastajana. Kord kuus kirjutab ta Edasile koolielust nii nagu see klassi eest välja paistab. Loe artikleid (22)
