Jah, on küll. Tänase seisuga on vähemalt Eestis kultuurisõjad jõudnud kaevikusõja staadiumi, kus keegi ei oma moraalset hegemooniat, et kogu ühiskonnas kehtestada poliitilise korrektsuse reegleid. Üks osa sõnavabadusest on päästetud, ent samas vaaguvad hinge rahumeelsed kombed. Kui ma 15 aastat tagasi kirjutasin artikli poliitilise korrektsuse vastu, siis täna mu süda ei täitu rõõmust. Pigem olen segaduses.
Muidugi oleneb poliitilise korrektsuse debatis kõik sellest, kuidas me seda nähtust defineerime. Tegemist ei ole millegi objektiivsega nagu surm või Toompea loss, vaid väga subjektiivse ühiskondliku kokkuleppega.
