Annika Laats: miks Ta midagi ei tee?

Mõtlik I Foto: Philipp Rosenthal, Flickr, CC

Kuidas Jumal lasi sel juhtuda? Kuidas Ta laseb sündida hirmsatel, üle mõistuse traagilistel asjadel? Kus Ta sel ajal on? Mis Ta teeb – kas vaatab toimuvat, käed taskus, ükskõikselt pealt?

Mõnegi meelest on just maailmas sündiv kuri, katastroofid ja õnnetused need, mis seavad Jumala olemasolu kahtluse alla. ,,Kui Jumal oleks olemas – kui Ta oleks see, kelle Ta väidab end olevat – ei saaks midagi sellist juhtuda!’’

Need ei pea olema tingimata looduskatastroofid. Meie oma elus on perioode, kui tundub, et Jumal on meist ära pöördunud, ei hooli ega sekku. Ta on kas ükskõikne pealtvaataja või on Ta üldse olemast lakanud. Igal juhul ei saa Ta olla hea ja kõigeväeline, sest see, mis sünnib, on halb ning Tema ei võta midagi ette. Ta kas ei taha – mis tähendab, et Ta ei ole hea – või ei suuda, mis tähendab, et Ta ei ole kõigeväeline.

Mida me siis tahame, et Ta teeks?

Kas me tahame, et Ta takistaks kõike, mis on halb ja kuri? Kui kuri peab olema kuri, et Ta seda takistama peaks? Mõtleme selle siinkohal põhjalikult läbi.

Muidugi peaks Ta sekkuma siis, kui kellegi elu on ohus. Ta peaks siis oma käe vahele panema ja õnnetuse ära hoidma. Nõus, eks? Aga kas Ta peaks tulema ja hoidma isiklikult natist kinni igal alkoholipromilliga rooli istuval potentsiaalsel mõrvaril? (Ja kas natist kinni haaramise promill on 0? Või 0,05, nagu Itaalias, Soomes või Austrias?) Või peaks Ta panema käe vahele alles siis, kui too roolijoodik hakkab kellelegi otsa sõitma? Kas Jumal peaks takistama otsasõitu ükskõik kellele, või on ka neid, kelle puhul võib natuke lõdvemalt võtta? Kas Jumal peaks sekkuma siis, kui pimedal maanteel kõnnib tumedais riideis, helkurita inimene ning talle läheneb kaine autojuht, keda pimestavad vastusõitja kaugtuled? Või peaks Ta inspireerima teekäijat, et too enne kodust väljumist helkuri külge riputaks? Mis hetkel peaks Ta sekkuma, keda peatama?

Kui me tahame, et hea Jumal takistaks kurja, siis tuleks meil lasta Tal teha seda tööd tõsiselt ja järjekindlalt. Mõtleme siis edasi.

Kas Jumal peaks takistama ainult seda kurja, mida teevad loodusjõud või ka seda, mida teevad inimesed? Ilmselgelt tahaks me, et Ta sekkuks mitte ainult orkaani, vaid ka väga pahade inimeste tegevusse. Aga kas Ta peaks takistama ainult seda kurja, mida teised teevad, või ka seda, mis meie ise teeme? Kas Ta peaks sekkuma füüsilise vägivalla või ka üleoleva käitumise ning sõnadega tehtava valu korral? Kas Ta peaks takistama meid ainult siis, kui me oma jonnivat last raputada tahame, või ka siis, kui me lapse kallal tänitame? Kas siis, kui me mõnd endast erinevat inimest pahuralt ja altkulmu silmitseme, või siis, kui me teda mistahes kombel ründame? Kas Jumal peaks takistama üksnes inimestele tehtavat kurja või ka seda, mida me teeme möödaminnes ja märkamatult kogu loodusele ehk Tema loomingule? Kas Ta peaks sekkuma, kui me teeme liigsöömise või laiskuse, ületreenimise või erinevate dieetidega halba iseendale ja oma lastele? Kust jookseb piir selle vahel, mida hea Jumal peaks takistama ja mida vaadates Ta võiks leebelt silma kinni pigistada?

Kas kuri algab seal, kus on käegakatsutav kuri tegu? Või seal, kus on välja öeldud või kirja pandud kuri sõna? Või seal, kus on kibedust täis süda? Aga ehk algab kuri seal, kus ei ole headust – kus on lihtsalt tegemata jäänud hea? Kasvõi abikaasale tegemata jäänud kallistus? Kuhu peaks hea Jumal – selline, kes õigustaks meie silmis oma olemasolu ja vääriks Jumala nime – tõmbama piiri? Millel Ta peaks laskma juhtuda ja millel mitte, et me ei nõuaks Tema tagandamist?

Pole vist raske mõista, et kui Ta hakkaks kõigesse meie tehtavasse sekkuma, ei saaks me enam olla inimesed. Me kaotaksime oma vabaduse – vabaduse teha head ja teha kurja, vabaduse valida ja vastutada, vabaduse õnnestuda ja vabaduse eksida. Me oleks Jumala poolt õigesti programmeeritud olendid, kes ei suudaks teha muud, kui seda, mis on Õige. See meenutaks juba mõndagi õõvastavat utoopiat, mis kirjanikusulega paberile pandud. Ja vaat see oleks tõesti Jumala olemusega vastuolus. Sest Tema on armastus. Ja armastus annab vabaduse.

Armastus annab õiguse valida ning õiguse eksida, õiguse ka minema minna, komistada ja kukkuda. Armastus ei vangista.

Me võime vastu vaielda, et armastus ju kaitseb, mitte ei vaata tuima pilguga eksimusi pealt. Tite jaoks on võrevoodi, et ta ei kukus. Juba liikvele läinud lapse eest katame kinni elektripistikud ning hoolitseme, et ta trepi või elektripliidi ligi ei pääseks. Kemikaalid paneme kõrgele kapi otsa, tikud-käärid käeulatusest välja. Üle tee minnes hoiame lapsel käest kinni. Teismelistki püüame taltsutada ja öisel ajal välja ei luba. Aga ühel hetkel peame tal ikkagi käest lahti laskma. Kõik trepid ja tänavad, kõik ööd ja päevad on tema ees, ja me ei saa ega tohi enam takistada, kaasa tükkida, kaitsta ega varjata.

Mäletan selgelt paarikümne aasta tagust päeva ja tundi, kui lasin oma kahel väikesel tütrel esimest korda iseseisvalt poodi minna. Kõnnitee seal Mustamäe majade ees oli sirge, pisike pood mõnesaja meetri kaugusel. Vaid üks väike sõiduteelõik tuli neil ületada. See pool tundi, mis nad kodunt ära olid, tundus igavikuna ja ülekäigukoht seisis mu silme ees nagu ähvardav, ohte täis kuristik. Tänaseks liiguvad nad ammu omi radu, vahel ei tea ma neist päevade kaupa midagi. Ja kõik oma valikud, nii head kui halvad, tuleb neil endil langetada, kõik ristmikud ületada, et leida oma tee.

Jumal armastab inimest nõnda, et Ta laseb meil teha oma valikuid ning vastutada selle eest, mida me oma elus teeme või tegemata jätame. Piiskop Desmond Tutu on kirjutanud: ,,Jumal lõi meid ja ütles: ,,Mine nüüd, laps, sa oled vaba.’’ Ja Jumal suhtub sellesse vabadusse säärase austusega, et ta eelistaks, et me läheksime pigem vabana põrgusse kui sunniviisiliselt taevasse.’’ (Raamat rõõmust, 2017, lk 99)

Aga mida teeb Jumal sel ajal, kui meie siin komistame ja tõukleme, endale või teistele kurja teeme või elu lausa põrguks muudame? Kas Ta vaatabki siis, käed taskus, meie tegemisi pealt ega tee mitte midagi lihtsalt sellepärast, et Ta meid armastab?

Küllap Ta teeb nii mõndagi. Ta on palveid kuulev Jumal, kes tuleb ja sekkub sageli seal, kuhu Teda oodatakse ja palutakse. Tema sekkumised on erinevad, kõiki me praegu ehk ei mõista. Me ei tea sedagi, kui palju kurja Ta iga päev päriselt ära hoiab. Aga kindlasti sekkub Ta nõu andes, julgustades, trööstides ja mõndagi meile meelde tuletades. Ta kõneleb mitte ainult oma Sõna, vaid ka meie südametunnistuse ja kaasinimeste suu läbi. Kõige sagedamini sekkubki Ta ehk meie endi sõnade ja tegude läbi: kui üks tema inimlastest liivakastis teisele liiva silma viskab, ei pea Jumal saatma tiivulisi ingleid seda takistama. Ta võib saata sind või mind ning varustada selleks vajaliku julguse ja tarkusega.

Teodiike-küsimus ehk küsimus sellest, kuidas sobitada kõikhead ja -võimast Jumalat kokku selle ebatäiusliku, katkise maailmaga, on inimest saatnud läbi aja. Neid kaht – täiuslikult head Jumalat ja täiesti katkist maailma – pole inimlikult võttes võimalik lepitada. Neid ei saa ühele pildile sobitada, sest vastuolu on liiga suur. Aga Jumal pole tahtnud oma lastest lahti lasta. Lepitus on olemas. Karjuv dissonants leiab lahenduse ristil, kus Jumal ise sellest kurjusest põhjustatud valu ära kannab. Ma tean, et ei suuda oma maise elu päevil lõpuni mõista või ära seletada Kristuse risti müsteeriumi, aga tean sedagi, et vastus teodiike-küsimusele on seal. See on vastus, mille Jumal oma armastuses annab: riivamata inimese vabadust kingib Ta lahenduse. Kingib iseenda. Ja selles on meie katkise maailma lootus – lootus, mis ulatub üle nähtava piiride ja teeb igaviku kogetavaks juba siin.

Võib jääda mulje, nagu püüaksin ma Jumalat välja vabandada. Ent see, kes on püha – kes on Elu ja Olemine, Armastus ja Tõde – ei vaja mu kaitsekõnet. See, et Ta on Püha, tähendab, et me ei saa Teda lõpuni mõista. Üks osa elu ja olemise tähendusest jääb meile saladuseks. Meil tuleb leppida sellega, et selles maailmas juhtub asju – juhtub nii head kui ka halba. Sünnib head ka siis, kui kõigi prognooside kohaselt peaks minema halvasti. Ning sünnib halba ka siis, kui me oleme teinud kõik, et seda ära hoida: pannud kinni turvavöö ja külge helkuri, söönud tervislikult ning riputanud üles vajalikud alarmid ja andurid.

Kus Jumal siis on, kui sünnib hirmus ja halb? Ta on risti löödud. Ta kannatab koos oma looduga ning võtab osa kogu valust.

Kus oleme meie, kui sünnib hirmus ja halb? Meie oleme siin. Me saame keelitada oma sõpra, et ta ummisjalu hukatusse ei tormaks. Võime istuda liivakasti servale ja lepitada liivapildujaid. Saame süüdata majakaid. Saame olla Jumala hea sõnumi toojaiks ja käepikendusteks siin maailmas.

See ei pruugi alati tähendada üleilmseid mastaapseid aktsioone. Sageli on suur samm seegi, kui läheme kõrvaltuppa ja võtame pihku ühe armsa käe.

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (10)