Ma olen kodune ema kahele poisile (7- ja 5-aastane), elan Belgias, väikses külas metsade ja hobukoplite vahel.
Lastega kodus olles elasin väga pikka aega endasse sulgunult oma pisikeses kookonis ning inimestega suuremat kontakti ei otsinud. Lapsi kooli viies muidugi mõistsin, et olen osa “maailmast”, aga see oli koht, kus tundsin end väga ebakindlalt. Positiivsena nägin ainult võimalust teada saada, kuidas ma teistega suhestun ning kuidas inimesed minule reageerivad. Õpetajatest aga mõtlesin: “Nad kindlasti vaatavad, kuidas ma oma lastega hakkama ei saa.”