Jazzkaare fookuses: Lizz Wrighti muusika naturaalne ilu – Edasi

Ameerika hurmava lauljatari Lizz Wrighti esimesest külaskäigust Eestisse aastal 2012, mil ta esines Nokia Kontserdimajas, meenub esmalt ta ääretult soe ja lihtne olek – nagu ei olekski tegu Ameerika ühe edukama artistiga, vaid kauaoodatud sõbraga. Lizzi siiras naeratus ja aval silmavaade sulatasid kontserdisaali publiku südamed veel enne kui ta laulma hakkas. Lavale astus ta paljajalu, lihtsas kleidis, õlgu katmas suur sall, justnagu tulnuks maatüdruk külla naabertallu.

Muusika, mida ta tol korral oma ansambliga esitas, lähtus gospelist, soulist, popist ja kantrist – see oli intiimne jutustus laulja teekonnast ja elu põhiväärtustest. Jazziliku puute lisasid oma improvisatsioonidega ansambli muusikud. Oma ääretult tämbririkast häält kasutas lauljatar erinevate nüansside esiletoomiseks, oma hääle täisregistrid avas ta aga kulminatsioonides ja need momendid olid tõeliselt võimsad. Publikule läksid Lizz Wrighti laulud vägagi korda ja tal tuli esitada mitu lisalugu. Plaadilaua taga, kus Lizz jagas autogramme, seisis pikk järjekord, viimne kui üks plaat müüdi välja ning soovijaid jäi kurvalt vaatama veel omajagu.

Pärast seda lummavat kontserti oli selge, et Lizz Wrighti peaks veelkord kutsuma Eestisse oma fänne uue loominguga rõõmustama. Vahepealsetel aastatel oleme Lizz Wrighti kontserte kuulnud North Sea Jazzil, kus ta on esitlenud nii jazzikavasid, sisaldades Ella Fitzgeraldi ja Billie Holiday loomingut, kui ka kaasaegsete lauljate lugusid. Lizz Wright ise tunneb end üha kindlamalt ka laulukirjutajana, mistõttu võib tema viimastel albumitelt leida ta enda kirjutatud lugusid.

Tundmatust kirikulaulikust esimese heliplaadini

Oma esimese heliplaadi „Salt“ salvestas 22-aastane lauljatar maineka plaadifirma „Verve“ tellimusel. Ootamatu lepingu kohta on Lizz märkinud, et see oli ta elu üks suurimaid katsumusi, sest ta tundis, et pole veel päris küps artist ja kartis saada negatiivset kogemust. Tegelikult läks hoopis vastupidi – plaat oli menukas, tema pehmet esituslaadi võrdlesid kriitikud Norah Jonesiga. Billboardi edetabelis tõusis plaat teisele positsioonile. Kui Lizz esines Hollywood Bowl’is kontserdil, oli ta veel tundmatu artist. Kuid pärast kontserti kirjutas Los Angeles Times Lizz Wrighti etteastest: “… Lavale astus laulja praktiliselt tundmatuna ja lahkus sealt staarina!” Sooja ja südamliku esitusmaneeri poolest võrreldi teda folgihõnguse soul-lauljaga nagu Terry Callier, aga ka Cassandra Wilsoni sumeda häälega.

Lizz Wrighti lapsepõlv möödus Georgia väikelinnas Hahiras, kus ta isa oli kirikuõpetaja ja ühtlasi ka kohaliku kiriku muusikajuht. Kirikus puutus muusik kokku gospelmuusika ja koorilauluga, mis arendas ta hääle tugevaks. Ka koduses ringis toimusid koos ema-isa-õe ja vennaga mitmehäälsed vaimuliku muusika minikontserdid, mis õpetasid oma häält sobitama teistega. Popmuusikal tollel ajal Wrightide kodus kohta polnud.

Kooliaastatel avastas Lizz Wright Michel Jacksoni laulud, disco, R&B jt stiilid, mida ta tõlgendas alati omamoodi. Aretha Franklini lauldud „Wholy Holy“ oli aga Lizzi lemmiklaul pikki aastaid. Sügav soov valida muusikutee viis ta Atlantasse Georgia Ülikooli laulu õppima, kus ta uuteks lemmikuteks said Abbey Lincoln, Ella Fitzgerald, Nancy Wilson. Aastal 2000 liitus ta Atlanta grupiga In The Spirit, mis tõusis üheks Ameerika parimaks vokaaljazzi ansambliks ja oli ühtlasi lauljatarile hüppelauaks soolokarjääri alustamisel. Oma häält ja lauluoskusi on ta lihvinud ka New Yorgis ja Vancouveris.

Muusika, mis tuleb otse hingest

Ta esimese albumi „Salt“ ilmumise järel alustas Lizz Wright soolokontsertidega. Senise viieteistkümneaastase esinemiskarjääri jooksul on ta jõudnud esineda kuuel mandri mainekates kontserdisaalides ja prestiižikatel jazzifestivalidel. Lizzi teine album Dreaming Wide Awake jõudis kaasaegse vokaaljazzi edetabelites esinumbriks. Positiivse hinnangu pälvisid ka The Orchard (2008) ja Fellowship (2010). Viimaste aastate albumid Freedom & Surrender (2015) ja Grace (2017) andis välja plaadifirma Concord Records. Albumil „Grace“ laulab Lizz Wright duetti Gregory Porteriga, kellega seob neid ka sarnane lapsepõlv. Mõlemad muusikud on öelnud, et soovivad oma lauludega maailma paremaks paigaks muuta.

Lizz on seisnud silmitsi ka surmaga – 23. veebruaril 2014, kui ta sõitis oma kodust mägises Põhja-Carolinas, oli teel must jää ja auto kaotas juhitavuse. Ta sõitis teelt välja vastu noori puid ja jäi lõpuks pidama. Õnneks polnud suuri vigastusi, kuid saadud šokk pani kogema elu haprust. Lizz Wright on mägede laps, looduslaps. Ta võib nutta nautides imelisi vaateid Islandil või Lõuna-Aafrikas. Looduse ja naturaalse ilu nautimine lihtsalt on tal südames. Iga päev on tema jaoks eriline ja kordumatu. Et avada oma hing ja süda muusikale ning inimestele hoiab ta oma füüsilist vormi ujumise, jooksmise ja joogaga. Just viimast vajab ta enne kontserti keskendumiseks, tunnete ja hääle vabastamiseks.

Lizz jälgib ka huviga, mida teevad tema eakaaslastest andekad lauljatarid Laura Mvula, Cecile McLorin Salvant jt, milline on nende sõnum, missuguseid laule nad kirjutavad. Lizzile on inspiratsiooniallikaks loodus ja just mägedes metsavaikuses jalutades või mere ääres tulevad pähe parimad mõtted. Nagu Gregori Porterile on ka talle oluline laulu sõnum ja just nii kirjutas ta dueti „Right Where You Are“ , mis on salvestatud heliplaadile Freedom & Surrender. Lizzi armastatumad lood on sellelt albumilt veel „Game“ ja „The New Game“. Üks ballaad, teine bluusilik ja sügav lugu. Võib küll kindlalt väita, et Lizz Wright on kasvanud arvestatavaks laulukirjutajaks, kõik, mida ta loob või esitab, on alati sügavalt läbitunnetatud ja lähtub isiklikest kogemustest ning emotsioonidest.

Lizz annab kontserte nii oma ansambliga kui ka bigbandidega. Augustis ja septembris esines ta peamiselt Euroopas oma viimase albumi “Grace” kavaga, mõned kontserdid andis lauljatar ka koos WDR bigbändiga, mis on Saksamaa üks mainekamaid orkestreid. 8. detsembriks sõidab lauljatar Ameerikast spetsiaalselt Jõulujazzi kontserdiks Eestisse, et siin musitseerida Estonian Dream Bigbandi suurepäraste muusikutega ja esitada ka mõned Siim Aimla poolt talle spetsiaalselt kirjutatud seaded.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmuusika trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.