Jazzkaare fookuses: jazzitalent Lauri Kadalipp

Lauri Kadalipp I Foto: Kaupo Kikkas

Mitmekülgne muusik Lauri Kadalipp pälvis tänavusel jazziauhindadel Noore Jazzitalendi tiitli. Seljataha jäid ka õpingud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias, aasta algusest on Lauri ka jazziklubi Philly Joe’s programmijuht. Teda jagub kõikjale – kes palju teeb, see palju jõuab.

Lauri õppejõud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias Raul Sööt on teda iseloomustanud nõnda: „Lauri on hästi elava loomuga, kohati isegi veidi kaootiline. Muidugi kajastub muusiku loomus ka tema helikeeles. Minu arvates on selline pulbitsev natuur lahe. See genereerib palju ideid. Kindlasti kuuleme Laurilt lähiajal veel palju põnevaid muusikalisi projekte.“

Tabasin Lauri jaanipäeva järgsel esmaspäeval Tartust ja palusin tal lähemalt rääkida oma muusikuteest.

Palju õnne sulle EMTA lõpetamise puhul, bakalaureusekraad on käes ja ühele etapile oma muusikuteel panid punkti, aga võib-olla ka koma. Oled praegu 23-aastane. Millal ja kuidas sa muusika juurde jõudsid?

Kui olin 6-aastane pani ema mind Viljandi Muusikakooli ettevalmistusklassi, küllap ta taipas, et mul on huvi muusika vastu huvi. Ega ma ei saanud ju vanematest vendadest kehvem olla. Tanel mängis kontrabassi – praegu tegeleb ta filmide helindamisega; Karel õppis kitarri ja viiulit ning töötab praegu restauraatorina. Kuigi mu vanemad ei ole muusikud, siis kodus kõlas tihti muusika. Rahvatantsu- ja liikumisõpetajana tegev ema mängis kannelt ja arhitektist isa kitarri. Kui pere või sugulaste tähtpäevadel on vaja bänd kokku panna, siis saame sellega kenasti hakkama.

Miks mind kõigepealt trummidega ja ksülofoniga tuttavaks tehti, pole aimu, aga sellest oli kasu – rütm on kõige alus. Edasi tuli plokkflööt ning siit sai alguse armastus puhkpillide vastu. Folgilinn Viljandi on olnud mu muusikuteel tugev mõjutaja, olen folgil käinud siiani igal aastal, ammutanud inspiratsiooni ja saanud mõtteid edasimõtlemiseks. Mingil ajal hakkasid folgibändid rahvamuusikat vabamalt käsitlema ja koosseisudesse ilmus ka saksofon. Plokkföödi tahtsingi suuremaks saades vahetada sopransaksofoni vastu, kuid koolis ei olnud vaba instrumenti ja nii tuli mul leppida, et mulle pisteti klarnet pihku. Lisaks klassikalisele klarnetile õppisin 6 aastat torupilli.

Sul on muljetavaldav pilliarsenal. Kas sa torupilli ka veel mängid?

Ando Kiviberg moodustas Kaitseliidu Sakala Maleva torupilliansambli ja sellega oleme nüüd viimastel aastatel käinud Võidupüha paraadil. See on meile auasi ja mängime rõõmuga.

Millal saksofon sinuni jõudis?

Viljandi Muusikakool sai klarnetiga lõpetatud, aga kuna aasta oli veel põhikoolis käia, siis kasutasin lisaaastat selleks, et Marko Mägi käe all sopransaksofoni õppida. Saingi Tartu Elleri kooli jazziosakonda sisse, kus mu erialaõpetaja oli Lembit Saarsalu. Tema tunnid olid värvikad, ta rääkis põnevaid seiku maailma jazzilavadelt, samas ei nõudnud ta, et mängiksin nii nagu tema või mõni jazziäss. Ta lasi õpilastel vabalt valida oma tee.

Kas improviseerimisoskus tuli kergelt?

Mul oli suur eelis see, et olin Viljandis folkaritega improviseerinud ja oskasin kuulmise järgi analüüsida nooditeksti. Improviseerimine tuli loomulikku rada pidi.

Kas tekkisid ka oma lemmikud saksofonistide seas?

Jaa, neid oli mitmeid, aga suurim eeskuju oli mulle Chris Potter ja eriti tema album “Underground”. Olin väga rõõmus, et sain tema workshopis ja kontserdil käia paar aastat tagasi Jazzkaarel.

Kuidas olid Elleris lood bänditegemisega ja kontsertide andmisega?

Bänd, millega esinesime ka Ideejazzil, kandis nime Quartence ja see sai kokku pandud minu initsiatiivil. Elleri koolis hakkasin ka lugusid kirjutama, võtsin mitu korda osa kooli loomingukonkursist ERMO. Ajaviiteks harjutasin koolis vabadel minutitel ukuleelet. Sellest hakkas hargnema teine bänd Wilhelm, mis meeldis väga kuulajatele ja ka plaati kiideti. Ka Jazzkaare kontserthoojal sai esinetud, kuid paraku läksid meie teed eri suundades. 2015. aasta sügisel osalesin veel Jazzkaare kontserdil, mis kandis nimetust „Eesti otsib jazzistaari“, kus mul tuli mängida Weekend Guitar Trioga – see oli väga huvitav kogemus. Elleri koolis sai koos mitmete muusikute ja bändidega esineda ning veidi taskuraha teenida.

Sa võitsid sel kevadel Noore Jazzitalendi tiitli. Sinu poolt hääletati vägagi üksmeelselt, sest teatakse, et oled aktiivne, juhid bände, teed jazziklubi programmi, oled oma ansambliga Social Jazz kontserte andnud ja salvestanud heliplaadi. Kuidas sündis Social Jazz?

See sündis EMTA teisel kursusel. Tartu pakkus kontserti ja mõtlesin, et lähen sinna uue ansambliga. Plaan oli midagi teha suurema koosseisuga ja kutsusin mitmeid sõpru nagu Erko Niit, Siim Usin jt. Kuid kõigile ei sobinud kuupäev ja järele jäid Kirke Karja, Tõnu Tubli ja soovitud kitarri asemel otsustasime trompetist Allan Järve kutsuda.

See on veidi eriline koosseis, sest kontrabassi ju ei ole?

Chis Potteril oli ka kvartetikoosseis, kus bassi funktsioon usaldati kitarrile. Mõneti seab see koosseis saksofon-trompet-klaver-trummid raamid, teisalt annab see ka suurema vabaduse teha ebatraditsioonilisi asju ja muusikat, mis on meie jaoks põnev ja haarav.

Sul on veel selline ägedate noorte pillimeestega koosseis nagu New Wind Jazz Orchestra. Kust see bigbändimuusika armastus tuli?

Käsime 2013. aastal Soomes Imatra Big Bandi festivalil, kus sai kuulda väga erinevaid orkestreid ja siis taipasingi, millised avastamata võimalused peituvad bigbändimuusikas. Samas nõuab see loomulikult aega ja pühendumust, armastatust. Unistan, et saaksime regulaarselt harjutada vähemalt kord nädalas. Siis tekib see n-ö peenmehhaanika tunnetus, et iga grupp oskaks välja tuua oma meloodia ja rütmiliinid.

Lauri Kadalipp I Foto: Siiri Padar

New Wind Jazz Orchestra on hoogsalt käima läinud. Kolm kontserti selliste meistritega nagu soome pianist Antti Rissanen, USA trummistaar John Riley, USA õppejõud-helilooja Anthony Branker – see on kõva sõna alustavale kollektiivile. Mis su lähemad tulevikuplaanid on?

Unistan, et orkester saavutaks ideaalilähedase kõla. Saksofonirühm ehk viis mängijat peaks kõlama nagu üks mees. Sama lugu on trompetite ja tromboonidega. Järgmisena aitab New Wind Jazz Orchestra kõla lihvida Raul Sööt, sest septembri lõppu oleme planeerinud tema autorikontserdi. Raul on see mees, kes on töötanud bigbändiga ja kirjutanud head ja originaalset bigbändimuusikat.

30. jaanuaril esinesite om New Wind Jazz Orchestraga jazziklubi Philly Joe’s avamisel uues kohas Vabaduse väljakul Vabaduse kohviku kõrval. Ja nüüd vastutadki sina klubi programmi eest. Kuidas see juhtus?

Nii kujunes nagu iseenesest.

Marti, sinu kolleeg ja Jazzkaare kolleeg, ütles, et see oli juhus, et te saite juhuslikult kokku ja sa mainisid, kui teil abi peaks vaja olema, siis kutsuge mind. Ja nii sa rassisid koos teiste entusiastlike muusikutega, et klubi kolitud saaks ja et kõik oleks avamiseks korras. Kas sa oled vabatahtlikuna mujal ka kaasa löönud?

Ja ikka. Viljandi folgil ja Tallinn Music Week’il. Ja kui mul aega on, siis ei ütle ma abivajajaile ära.

Philly Joe’s oled pool aastat olnud programmijuht. Mida see töö sulle pakub?

See on tohutult silmaringi avardav kogemus. Rohkelt on vaja muusikat kuulata, suhelda muusikutega, inimestega, otsuseid langetada. Nähes, kuidas seda teised teevad, õpid kuidas läheneda võõrale korraldajale, kuidas suhteid luua. Tore, et Philly Joe’s on juba kujunenud püsikuulajaskond. Võib-olla mõtleme suurimate jazzisõprade jaoks välja aastapileti või veel midagi toredat.

Kuidas sa ühendad pillimehe elu, korraldajatöö ja kodused toimetused?

Olen endale sisse seadnud sellise töörutiini, et leiaksin aega ka harjutamiseks ja uute lugude kirjutamiseks.

Sinu elukaaslane Maimu Jõgeda on ka muusik, kas te üksteist ei sega kui mõlemad tahavad harjutada või lugu kirjutada.

Oleme teineteisele pigem toeks ja nõuandjaiks ning hea, et meie pillid ei konkureeri. Saksofon-akordion duona oleme ka esinenud ja näiteks mullu Sõru Jazzil esinesime triona, kus meiega liitus Martin-Eero Kõresaare bassil.

Maimul avaneb sügisest võimalus minna vahetusõpilaseks Sibelius-akademiasse. Maailmamuusika osakonna tase on seal teadagi väga tugev ja ta ootab põnevusega seda väljakutset.

Millised on su suveplaanid, kus sind lähiajal kuulata saab?

Eks neid esinemisi erinevate bändidega on suve jooksul mitmeid ja plaanis on meie pere suvekodus Viljandi lähedal Tääksi külas korraldada 19. juulil selline kontsertpäev, kus esinevad Arno Tamm, Tintura ja Curly Stings. Kõik on oodatud! New Wind Jazz Orchestraga esineme 13. juulil Pärnus festivalil Sax 18. Ja siis on veel plaanis teha bändiga paar live-videot, et olla sotsiaalmeedias nähtavam.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmaailma trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.

Anne Erm

Anne Erm

Anne Erm on festivali Jazzkaar asutaja ja kunstiline juht ning jazzivaldkonna promotoor Eestis. Loe artikleid (7)