Mõtlesin, et ehitaks õige kõrbesse müüri – müüri enese ja oma probleemide vahele.
Mõni müür mul juba on. On meil kõigil. Suurepärase müürina toimib uni. Uni on jumalik kaitse, halastav tuletõke, mis laseb muredest puhata. Aovalguses see kaob ja ma olen jälle silmitsi reaalsusega. Hommik võib ju õhtust targem olla, aga mina pole hommik. Ma eelistaks ööd, täpsemalt und. Sest hommikul on mu ees samad küsimused, samad ülesanded ja probleemid. Ma ei räägi siin neist, mis annavad ennast kätte ja lasevad end lahendada. Mitte neist, mida saab otsast harutama ja kerima hakata, kuni laule on panna kaks-kolm korralikku lõngakera. Nende puhul pole tarvis muud kui kannatlikkust ja rahu, arukust ja töökust.