Igor Kaasik: vastupidi – vajame rohkem faktiteadmisi, et maailma mõista. Kooliõpetaja kolumn

Soov vähendada faktide õpetamist koolis teevad nõutuks. Millestki olen ma täiesti valesti aru saanud. Viimane üleskutse Õpetajate Lehes “Vajame vähem faktiteadmisi ja enam maailmast arusaamist” (ÕL, 14. 09. 2018) teeb aga mitte ainult nõutuks, vaid lausa ärevaks.

Juba pealkirjaks olnud loosung on piisavalt jube ja vasturääkiv, ülevaade vestlusringis räägitust ajas lausa hirmu nahavahele ja mitte ainult mulle. Õpetajate Lehe kohta tavatult palju kommentaare, selle artikli kirjutamise hetkel lausa kaheksa, näitab, et kohkunuid on veelgi. Hea on lugeda Peep Leppiku artikleid ja kommentaare, kus ta kutsub hariduselus otsustajaid lähtuma oma töös pedagoogika- ja psühholoogiateadusest, aga natuke kurb ka, sest et üha enam kipub laiutama valjuhäälne võhiklus ja asjatundjate argumente ei peeta miskiks.

Ma ei suuda aru saada, kuidas on võimalik mõista maailma fakte tundmata. Mida enam faktiteadmisi, seda enam toetuspunkte mõistmaks, mis maailmas toimub. Seda ma usun ja see on minu jaoks nii elementaarne, et tegelikult on natuke piinlik sel teemal üldse rääkida. Siiski peab: surve koolile vähem õpetada ja rohkem tunnelda on juba liiga tugevaks muutunud.

Jäägu füüsikute või keemikute rääkida, kas peaks neid aineid õpetama kui jutustavaid aineid, minu teadmised jäävad siin jänni. Ma siiski ei usu, et vestlusringis näiteks toodud auto pidurdusteekonna arvutamine on nii mõttetu. Üks asi on jutustada sellest, kuidas pidurdusteekond on seda pikem, mida suurem on kiirus, teine asi on see ise välja arvutada. Isegi teisi muutujaid arvesse võtmata võib sellest kasu olla. Võimalus, et see teadmine pääseb käitumist mõjutama ka liikluses, on ilmselt suurem teisel juhul, ise arvutades. Aga nagu öeldud, las füüsikud ja keemikud räägivad sel teemal pikemalt, neil on rohkem faktiteadmisi selles valdkonnas kui minul.

Minu jaoks naljakaks ja kurvaks muutub vestlusringis räägitu siis, kui jutt läheb kirjandusele. Tõesti on teise pilguga vaja üle vaadata kohustusliku kirjanduse nimekiri, on vaadatud ka. “Jumalaema kirik Pariisis” abil tõestatakse, kui ajale jalgu see on jäänud. Kõigepealt, väga vähe on õpetajaid, kes seda teost käsivad praegu lugeda. Muuseas, on neidki õpilasi, kes loevad ja kellele on meeldinud, aga tervet klassi enam ei sunnita. Teiseks, ei saa tõsiselt võtta soovitust sõita Prantsusmaale ja koha peal teada saada, kuidas seal kunagi elati. Victor Hugo ei kirjutanud olmeromaani. Kui sellest koolis aru ei saadud, oleks tõesti võinud midagi targemat teha.

Vestlusringis püstitatakse küsimus, kas ei peaks “kirjandustunnis andma kätte raamatuid, kust saab teada, mida teha, kui laps ei kuula sõna või tervis on läinud käest.” Ei peaks. Kindlasti tuleks õpilastel ka seda kirjandust lugeda, aga selleks on oma tunnid, inimeseõpetus näiteks. Ka eesti keele tundides tegeldakse päris tihti tekstidega, mis puudutavad neid teemasid.

Kuidas üldse milleski kaasa rääkida, kui ei tunne fakte?

Arutelud on eesti keele ja kirjanduse tundides tavalised, õppekava lausa nõuab neid. Mõnikord läheb ärksamates klassides jutt Lähis-Ida teemadele, viimati seoses Eurovisiooniga. Siis on ikka keegi, kes räägib sellest, kuidas Iisrael vaenab Gaza maakitsuse elanikke. Õige, vaenab, aga mitte üksi. Vähesed teavad seda, et Gaza maakitsusel on ühine piir ka Egiptusega, millele on ehitatud kõrge tara. Et Iisrael vaenab, olgu, aga miks vaenab ka Egiptus, araabia vennad? Sellele küsimusele vastamine toob hoopis rohkem selgust selle piirkonna probleemidele ja muidugi teeb asja ka keerulisemaks. See häda on nende faktiteadmistega ka: tihti teevad tõe juurde jõudmise hoopis raskemaks, aga on ainus viis sinna jõuda.

Inimene, kes ei tunne fakte, jääb maailmas, kus kõik tundub nii ebakindel, hoopis ula peale. Midagi ta õieti ei tea ja usub kõike, mida räägitakse. Ta on kergesti manipuleeritav nende poolt, kes fakte tunnevad ja väänavad neid nii nagu neile on kasulik. Seepärast olen mina täiesti teistsugusel arvamusel: vajame rohkem faktiteadmisi, et maailmast enam aru saada.

Igor Kaasik

Igor Kaasik

Igor Kaasik on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev ettevõtluses raamatute kirjastajana. Kord kuus kirjutab ta Edasile koolielust nii nagu see klassi eest välja paistab. Loe artikleid (8)