Elame digiajastul, mis toob lisaks tehnoloogia kiirele arengule kaasa muudatusi kõigil elualadel, kus tehnika tingib nii meie tegemiste vormi kui ka sisu muutumist. Täna pole ülikoolis õppimine ja õpetamine võrreldav sellega, mida see endast kujutas näiteks 100 aastat tagasi – ühiskonna ootused haridusele ja teadmistele on nii palju muutunud. Ja seda just tänu tehnoloogilistele revolutsioonidele, millega kaasnevad alati uued haridusalased vajadused.

Pöörates pilgu ajalukku, näeme, et iga tööstusrevolutsioon on olnud palju enamat, kui lihtne tööriistade ja -vahendite areng. Iga selline revolutsioon on muutnud innovatsiooni paradigmat, organisatsioonimudeleid ja ümber defineerinud sotsiaalsed rollid, milleks ülikool noori ette valmistab.

Kui esialgu olid ülikoolid ja seal antav haridus mõeldud ja kättesaadav vaid vähestele, siis kõik tehnoloogilised revolutsioonid laiendasid seda juhtivat eliiti ja korrigeerisid või laiendasid ülesandeid, mida nad pidid täitma.

Esimese tööstusrevolutsiooni ajal, 18. saj lõpus, olid ülikoolid ühiskonnas kitsa eliidi pärusmaa. Aurumasinate, raudtee ja manufaktuuride arenguga, 1830ndatel, oli oluline juba harida ka finants- ja ärijuhte, juriste, meedikuid ning muid eksperte.

Järgmine tööstusrevolutsioon, alates 1870ndatest kuni Esimese maailmasõjani, tõi kaasa plahvatuslikud tehnoloogilised uuendused keemia ja elektri vallas ning tsiviil- ja mereväes. Vajadus haritud inseneride ja uute erialade teadlaste järele tingis sadade teadus- ja tehnikaülikoolide tekkimise Euroopas ja Ameerikas.

20. sajandi masstootmise ajal lisandus vajadus professionaalste ärijuhtide järele. Masstootmise ajastu hierarhilised püramiidid ja sõjajärgne buum eeldasid selget tööjaotust, spetsialiseerumist ja võimu austamist. Mõnes mõttes oli see sõjaliste struktuuride tsiviilversioon. Innovatsioon oli samuti väga tsentraliseeritult kontrollitud ja raamides ning igasugu uuendusi võidi loota peamiselt vaid spetsiaalsetest uurimislaboritest ja arendusasutustest. Haridussüsteemis kehtis range distsipliin ja ülikool ise oli väga hierarhiline, kus kus õppejõud oli tulevase bossi võrdkuju.

Digiajastu ülikooli väljakutse on avastajate kujundamine

Praeguse digirevolutsiooni tulemus on juba radikaalselt ümberkujundatud tööelu ja selles vallas on meil palju veel ees.

Üks asi on eraettevõtlus ja erinevad tõötamise vormid, aga mitte ainult see. Üha rohkem oodatakse ettevõtlikku hoiakut ja innovatiivset käitumist isegi suurtes korporatsioonides. Nüüd on ülikoolide roll inimesi ette valmistada erinevaid vorme pakkuva töö ja elu jaoks. Selle juures on oluline:

• omandada tugev alus elukestvale õppele;
• mõista, et innovatsioon ja loovus on norm;
• õppida küsima küsimusi, mitte pidada peamiseks neile vastata;
• osata seada eesmärke ja töötamist projektide ja meeskondade kaupa;
• olla iseseisev ja isejuhitud;
• pidada normaalseks pidevat täiustamist ja alternatiivide kaalumist.

Teisisõnu, me peame valmistama inimesi ette selleks, et muutused on uus normaalsus.

See tähendab, et ülikoolid ise peavad tegema hüppe, kes väiksema kes suurema. Eesmärk on olla avatud elukestvale õppele, pakkudes paindlikkust ja interdistsiplinaarsust koos tugeva sidemega töömaailma ning innovatsiooniga.

Õpetamismeetodid peavad olema mitmetahulisemad ja liikuma suurema kaasamise suunas, näiteks “klassiruumi ümberpaigutamine” – videoõpe kodus ning küsimused ja diskussioon klassiruumis, et arendada panustamist meeskonnatöösse. Oluline on ühendada õppetöö tõeliste probleemide lahendamisega ja pideva innovatsiooniga. Vana nn õppejõud-tudeng võimusuhe tuleks asendada juhendaja-avastaja suhtega. Need on tänapäeva ülikooli peamised väljakutsed.

Digiajastu võidujooksus on võitjad ühiskonnad, mis loovad dünaamilisi professionaalseid inimesi, mõistes ja rakendades hariduse pideva muutumise vajadust. Eesti on maailmas välja teeninud digitaalselt hästiarenenud e-riigi positsiooni ja väga hea algus on tehtud. Nüüd tuleb astuda järgmine samm.

Artikli autor Carlota Pérez on Venezuela-Briti teadlane, kes on avaldanud mõjuka raamatu „Technological Revolutions and Financial Capital: The Dynamics of Bubbles and Golden Ages” (Elgar 2002) ning töötab hetkel raamatu järje kallal, analüüsides, millist rolli mängivad valitsus, ettevõtjad ja kodanikuühiskond tehnoloogiliste revolutsioonide potentsiaali kujundamisel. 

Carlota Pérez esines Tallinnas, 20. septembril toimunud TalTechDigital visioonikonverentsil Digituleviku teejuht ettekandega “Uus pedagoogline paradigma digirevolutsioonis”.