Valner Valme: üle prahi Adam Driver

"Mees, kes tappis Don Quijote"

Kiusatus oli kirjutada veel prügist. Et kui vinge algatus see on ja paar tähelepanekut. Mina ei käinud maailma koristamas, aga mu ülejäänud neli pereliiget käisid. Nii et rehabiliteerin end laste (ja naise) kaudu, see-eest ma ei viska kunagi rämpsu maha. Võibolla mul on veel millegi taha pugeda, aga see pole praegu tähtis.

Pere tegi kaasa omapäi, registreerimata. Kogus Sõle tänava kandist kolm (paraku) suure prügiKILEkoti täit sodi (eks ole, üüratu kilekotitarbimine sel päeval oli ilmselt paratamatu). Maailmakoristuspäeval osalenute number oli ilmselt kobedamgi veel kui see üle 13 miljoni, mis kokku loetud.

Peamise sodi moodustasid pere sõnul konid, kohvitopsid ja McDonaldsi pakendid. Konisid lennutati autoakendest koristamise ajal juurde, sama juhtus papist ja plastkaanega (ma vihkan selliseid kohvitopse) niisiis kohvitopsidega. Tahaks öelda, et käige kohvikutes, jooge kodus või tööl kohvi, elu ei ole nii kiire ja kohv nii narkots, et peab sellega igal pool käima ja ringi sõitma. Aga kellele ma ütlen. Eestis kasutatakse päevas 200 000 ühekorratopsi, teatas mõne päeva eest Delfi.

Saia”restoran” McDonalds võiks muidugi päris nõudele üle minna, see on kriminaalne, mis sodi sealt tuleb. Kuigi selle räpa mahaviskamises on süüdi muidugi kliendid. Selle kõige juures on Tallinna linnapildis prügikaste vähemaks jäänud.

Üle prahi: inspiratsioon

Siis üritasin selle jäätmejutu kiusatuse alla suruda ja kirjutada inspiratsioonist. Sest kui inspiratsiooni ei ole, siis ei saa millegagi hakkama. Kõik tundub tühi ja mõttetu, ülekoormus on niikuinii kõigil, kes vähegi midagi teevad, tulevad stress ja depressioon.

Ei taha seda vana laulu korrata, et kultuur aitab, sellepärast olen konkreetsem.

Adam Driver. Terry Gilliami uues filmis “Mees, kes tappis Don Quijote” on peaosalisel Driveril nii rikkalik roll, et see teeb filmi ja annab vaataja ellu särtsu juurde. Ta mängib Tobyt, režissööri, kes lavastab filmis filmi Cervantese “Don Quijotest”, kes oli noore algajana varemgi “Don Quijotet” lavastanud, ning võtteplatsil Hispaanias hakkab vana film selle näitlejate kaudu oma elu elama, sekkub reaalsusena uue filmi tegemisse, kohtuvad lood ja ajad ja inimesed, nihete teel tekivad konfliktid ning loo areng muutub ka Toby päris eluks, kuni kõigi tasandite Don Quijote lood segunevad, ning kuhu Toby ja tema filmi tegelased välja jõuavad, võib aimata Cervantese romaani lugenuna.

Toby kardinaalselt mitu korda muutuv karakter areneb märkamatult ning see eeldab näitlejalt sügavalt tasanditerohkesse rolli sisse minekut, et ei jääks üheülbaliseks ega muutuks ka palaganiks.

Mida teeb Driver? Ta pealtnäha liugleb ja keksib läbi filmi, oma humoorika naabripoisi olekus, selline, kellega juhusliku tuttavana tere öeldes ikka mingi muheda killu saaks vahetada. Tundub, et sellistel piisab filmis olla, tekst anda, ja midagi nad tegelikult ei peagi tegema, kogu värv ja võõp on kaasa sündinud.

Teisalt võib see olla petlik, sest Driveris on karakternäitleja omadused: huvitava, erilise loomuga tegelaste looja, kes paneb tulemuse huvides natuke üle. Ainult et Driver ei pane kunagi üle. Ta paneb pigem ala. Tundub, et need asjad tulevad tal välja lohakalt, mängeldes. Et anne on nii otsatu, et ta ei oska nagu endaga midagi peale hakata, on kohmakas ja nurgeline ja koomiline ka siis, kui traagiline.

Nii et mitte muunduja, vaid kütab rollist rolli? Kokkuvõttes pole see ka nii. Kui me vaatame ka tema eelmisi õnnestunumaid osatäitmisi väärt filmides (“BlacKkKlansman”, “Logan Lucky”, “Silence”, “Paterson”), siis Driver on tegelikult kogu aeg täiesti erinev. Võimas, lohmakas, tundeline, jah, aga ülimalt eri moel. Või pisut varasemad filmid: “Frances Ha”, “Tracks”. Seletus on, et ta jääb meelde, pikk silmatorkav kuju, kes vallutab ruumi ka midagi tegemata. Selle kohta öeldakse presence, või siis kohalolu.

Kas ta on seejuures näitleja, kellega vaatajatel on kerge samastuda? Meesvaatajatel siis, ikkagi. Ei tundu olevat. Ei tea ju, mis inimene on kõigi nende rollide taga, aga mulle isiklikult tundub ta olevat pigem vastand. Nagu teise ääre vastand on Jason Statham. Ben Mendelsohniga saan samastuda – tema draamarollides. Driveriga mitte, sest kogu oma paiguti näilises introvertsuses on ta kujuna, olemuslikult ekstravert. Ei tea. Ei tea absoluutselt, mida nüüd arvata, asi paneb mõtlema ja aju jookseb kinni selle pärna või tamme otsa, mis siit kontoriaknast taamal rohetab, pilk jääb merele, millest paistavad peamiselt hiigellaevade korstnad, kuldne sügis on, ma eriti päiksefänn ei olegi, välja arvatud, kui ta niimoodi värskel plekkkatusel (BlackKklansman) säravalt vastu lõikab. Ühesõnaga, meil on vaja inspiratsiooni, et mitte kokku joosta.

189 cm pikk Adam Driver (jumala eest, ma arvasin, et ta on 2.19 ekraani põhjal, aga ilmselt IMDb ei valeta) on siis pakkunud (loodetavasti paljudele) killukese seda eluessentsi, mida tänaval mahaloobitud kohvitopside nägemine vahepeal maha võtab.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasile kultuurikriitikat. Valneri kultuurikriitika puudutab ilminguid, mille osas leidub arenguruumi. Loe artikleid (47)