Valner Valme: rohkem suhkrut!

Viimasel ajal saab suhkur piitsa. Üldiselt tuleb seda õigeks pidada, ega ta kõige tervislikum aine ole. Teisalt minnakse sellega äärmuslikuks. Näiteks Tervise Arengu Instituudi lahmakad plakatid „Märka suhkrut“ tänavatel tekitavad süütutes möödujates stressi.

Oletame, et mööduja üldse eriti suhkruga ei liialda, aga kasutab siiski ketšupit. Võibolla on tal muud, päris mured ja siis veel tänaval pannakse ta süüdi tundma. “Appikene, ma pean ketšupi ka elimineerima, kuigi juba joon ilma suhkruta teed.” Võibolla mõtles mööduja hoopis sellest, et last koolis kiusatakse või et palk on juba otsas, aga pooled arved maksmata või et üks klient ütles töö juures halvasti. Ja siis veel see hiiglaslik ketshupipudel tänaval tulba peal näppu viibutamas.

Eesti inimesed rabavad üldiselt rängalt tööd. Töörööbikud ja kõik muu. Lisaks kuulen vahel välismaa tuttavatelt, et seal on selle või teise töö peal rohkem inimesi, nii et kõigil koormus väiksem. Statistika mul puudub, aga polegi vaja: igaüks märkab, kui palju töötab keskmine Eesti inimene. Ta kulutab energiat, kindlasti ka närve. Ma usun, et ta võib end aeg-ajalt premeerida pisikese koogitüki või kommiga. Ehk annab see jõudu ja rahustab meeli. Me ei räägi ju kohe sihilikust ülekaaluliseks õgimisest. Aga pigem väike suhkur kui joome mõru näoga mõru teed.

Ka suhkur kujundina on demoniseeritud. Suhkru kõrvaltähendused on ära retsidiveeritud. Kui varem võis rääkida magusast elust, siis nüüd räägib nii mandunud tüüp. (Kes kindlasti ahistab ka naisi ja on muidu mafiooso või sugardaddy.) Siis veel: „valge surm“. Keegi ei mäletagi enam, mis see must surm oli? Ja kas valge surm polnud hoopis sool? Või võiks olla valgeks surmaks kokaiin? Mingi muu narkots, mis on veel hullem kui suhkur?

Mõistlik seisukoht oleks muidugi, et millegagi ei tasu liialdada, olgu selleks suhkur, sool või psühhoterror.

Juba üle aasta kestnud ja aina kulmineeruv suhkrutapp on vaid üks näide pealetükkivast sotsiaalreklaamist. Minnakse õige asja eest välja, aga kukutakse inimesi kamandama ja süüdi lavastama.

Kahtlemata on Eesti elanike tervise puhul tõsisemaid probleeme kui varjatud suhkur. Näiteks vaimsed haigused või auk puuetega inimeste hooldamise seadusandluses. Ning stress, mida sama reklaam tekitab, on kindlasti suurem probleem kui sellest reklaamist sündiv kasu. Üks variant on isegi jätta hüüdlause samaks: „Märka suhkrut!“, aga kunstilise kujunduse kaudu anda sellele teine tähendus: märka suhkrut elus.

Ma pole kunagi kõige säravam hipindusehuviline olnud, aga viimasel ajal tahaks käia mööda linna ja hüüda: „Peace!“, „Love!“, „Rahu!“, „Armastus!“, ainult et see on läila ja sõltuvalt tämbrist jällegi pealetükkiv. Tehtagu siis plakateid, kus on lilled ja loomad ja sulnid toonid ja positiivsed loosungid. Või kui loosunglikkus ei vea välja, siis mingi huumor. Pakutagu platvormi noortele kunstnikele, humoristidele, koomiksitegijaile.

Kui mingeid käske just peab jagama, äkki piisaks kirjast „tšilli maha!“ Näete, eesti keeles puudub isegi pädev väljend rahulikult võtmise kohta. „Võta vabalt!“ on kohmakas või isegi sõjaväelik. „Rahune maha!“ öeldakse inimesele, kes parasjagu räigelt närvitseb. „Puhka jalga, mees!“ on muidugi irooniline ja šovinistlik. Siis tulebki öelda „kõik on chill“ ja „zen kõnekaart“ ja „võta iizilt“. Või peaks ühiskonnale tervikule ütlema: „Ära tõmble!“. See on jällegi ülbe, sest kes olen mina seda ütlema, ja kui see oleks sotsiaalreklaam, oleks ehk korraks naljakas, aga pärast taas tüütu nagu kõik, mida hüüdlausetega kampaania korras peale sunnitakse.

Kuna kampaaniad niikuinii ei tööta, siis oleks ehk kasulik sotsreklaamideks kuluv raha paigutada puudustkannatavate laste aitamisele. Lastekodudele, lastehaiglatele, joodikute lastele, lihtsalt vaestele peredele. Ma endale ei taha midagi. Tahaks mölapuhast linnaruumi ja seda, et mingid ametkonnad, kes on iseenesest õige asja eest loodud, ei õpetaks täiskasvanud inimesi elama.

Praegune „Märka suhkrut!“ kutsub kibedusele.

Valner Valme

Valner Valme

Valner Valme on ERR-i kultuuriportaali vastutav toimetaja, kes kirjutab Edasile kultuurikriitikat. Valneri kultuurikriitika puudutab ilminguid, mille osas leidub arenguruumi. Loe artikleid (49)