Peeter Koppel: millal on õige hetk investeerimiseks?

Foto: Unsplash

Täna on hea päev. Eesti majandusel läheb enam-vähem hästi. Sellest võib järeldada, et hästi läheb ka meie peamistel ekspordipartneritel. Kui veidigi uudiseid vaadata, siis (vaatamata kõigele) näib hästi minevat ka Ameerika Ühendriikide majandusel. Intelligentne inimene teab, et majandus on tsükliline ning ühel hetkel avastame me end taas majandustsükli sellisest faasist, mis on praegusest tunduvalt ebamugavam. See teadmine toob endaga kaasa aga käitumismustrid, mis ei ole just kõige paremini põhjendatud. Seetõttu on vaja just täna meenutada, et näiteks investeerimisel esimeste sammude tegemise puhul pole kõige olulisem mitte tsükli faas, kus me parajasti asume, vaid see, et sellega üldse alustataks ning seda tehtaks teadlikult, süstemaatiliselt ja distsiplineeritult.

“Kõik on kallis ja kohe tuleb kriis, pole mõtet investeerida!”

Üks eelkirjeldatuga seotud ja ülimalt levinud ekslikke arusaamu, millega ma just viimasel ajal üha enam kokku puutun ning mis ajendas käesolevat lugu kirja panema,  on see, et investeerimise (või ka äri alustamise) jaoks on olemas see täpselt kõige õigem hetk. Isegi inimesed, kes planeerivad üht või teist alustada – ja teevad seda siiralt – näivad tegelevat peamiselt ootamisega, et just see kõige õigem hetk ühel hetkel saabuks.

Paraku on paradoksaalne, et need kõige õigemad hetked on enamasti tuvastatavad ainult takkajärgi. Või veel hullem – ajal, kui see kõige õigem hetk ka tõepoolest käes on, ei tunta seda ära, sest parajasti valitseb majanduses (ja finantsturgudel) emotsioon, et mitte ühegi aktsia või mõne muu veidi riskantsema finantsinstrumendi hind enam mitte kunagi ei tõuse – ning kõige õigem oleks hoopis labidaga metsa minna, auk kaevata, voodilina ümber võtta ning ise muld peale kraapida. Seega arvataksegi (ekslikult!), et esiteks õige hetk tuntakse ära ja sellel imeliselt õigel momendil on nii tahe, võimekus kui likviidsus agressiivselt tegutseda. Paraku kipub nii olema, et isegi ühe asjaolu täpne ajastamine on rohkem seotud õnne kui millegi muuga. Aga mis siis teha?

Järjepidevus on olulisem kui ajastus

Esimene otsus investeerimise alustamisel võiks olla, et alustataksegi kohe! Stabiilselt, distsiplineeritult ning kasvõi väikeste summadega. Mitte midagi pole parata – kui oma raha mitte investeerida, ei saabu ka parema palga saajale kunagi aega, kus ta saaks veidi vabamalt võtta. Raha peab tegema tema omaniku jaoks tööd kogu aeg ning madratsi all või arvelduskontol ta seda ei tee. Väikeste summadega alustamine pole ka otseselt probleem, sest summat saab alati kasvatada ning distsiplineeritud ja pidev paigutamine on see, mis on õigest hetkest selgelt olulisem.

Siinkohal tekib aga inimestel automaatselt väike värin sisse, sest stabiilselt, pidevalt ja distsiplineeritult paigutamine võib ju tähendada seda, et ostutehinguid sooritatakse ka kõige ebasobivamal võimalikul hetkel. See vastab kusjuures ka tõele – tõenäoliselt sooritataksegi. Huvitaval kombel aga ei pöörata tähelepanu sellele, et oste sooritatakse sellise lähenemise puhul ka kõige soodsamal võimalikul hetkel.

Ajastamisega ongi selline mure, et mitte keegi ei ole suutnud mõelda välja paremat viisi ajastamise probleemiga tegelemiseks, kui seda on oma paigutuste jagamine üle pikema perioodi. Nii saab kätte perioodi keskmise tootluse ning loomulikult on takkajärgi graafikuid vaadates võimalik turtsuda, et oi, kus ma oleks siin müünud ja oi, kus ma oleks siin ostnud. Paljude inimeste pealt tehtud järeldused ja mõned isiklikud kibedad kogemused näitavad, et ega ikka ei oleks küll.

Kui ajastamisega seotud muredest on üle saadud, on oluline ka aru saada, et investeerimine ei ole paraku sprint vaid maraton.

Ma saan aru küll, et suhteliselt noorel inimesel on üpriski raske vaadelda perspektiivi 10 või 20, isegi 30 aastat. Kahekümnendates ja kolmekümnendate alguses näib aja kulg olevat aeglane, kuid uskuge mind – ühel hetkel see kiireneb dramaatiliselt. Kui olla 40selt juba 10 aastat investeerinud, siis ilmselt negatiivset emotsiooni see ei tekita. Ka pole midagi parata – pikaajalisus on investeerimise puhul vaat et kõige olulisem sõna. Seda nii isiklikus kui üldises plaanis. Lõppude lõpuks võidame me sellest, kõik, et me osaleme kasvõi piskuga aktiivselt rikkuse juurde loomise protsessis – see ja just see (näiteks aktsiatesse) investeerimine ju ongi. Kuidagi kurb on vaadata, kuidas eestimaalaste säästud kogu aeg kasvavad, kuid tööle pannakse neist ikka väga tühine osa. Ometi ju võiks. Kasvõi näpuotsaga ja arvestades pikka perspektiivi.

Just pikaajalistele eesmärkidele pühendunud ettevõtete aktsiad näiteks kipuvad börsil teistsuguse lähenemisega võrdlusgrupile märkimisväärselt ära tegema. Sellest annab juba järeldada, et selline käitumine loob pikas vaates üldisemalt kasumliku eelise. Turg kipub seega täiesti mõõdetavalt n-ö autasustama pikkadele eesmärkidele suunatud käitumist. Seda muide ka üksikisiku tasandil!

Aga kust alustada?

Midagi pole parata – end tuleb veidi harida. Selleks tuleks aga jalad kõhu alt välja võtta ja külastada kõigepealt mõnda investeerimisseminari, kus põhitõdedest räägitakse. Neid korraldavad kõik suuremad pangad ning baasteadmised, mida sealt käsitletakse, on suhteliselt sarnased. Ka saab soovitusi selle kohta, kust ja mida lugeda ning kuidas see kõik tehniliselt/praktiliselt välja näeb. Kui sellele mitte täna mõelda, siis võib juhtuda, et investeerimiseni ei jõutagi kunagi. Sellest oleks aga väga kahju nii üksikisikute kui selle koosluse seisukohalt, mida me kodumaaks nimetame.

Peeter Koppel

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Kord kuus kirjutab Peeter Koppel Edasile majandusteemalise kolumni. Loe artikleid (26)