Vaatame Eestis ringi ja tutvustame uusi põnevaid arhitektuurseid objekte. Seekord seame sammud Tallinnas Ülemiste City’sse, kus on uksed avanud uus Hiina nuudlirestoran NúFace’i, mille interjöör on sisearhitekt Annika Lille põhjamaiselt minimalistlik tõlgendus eksootilisest Hiinast. Koos peakokk Han Yangi loodud kompromissitult autentsete ja rikkalike maitsetega moodustab see kena koosluse.
Avarana mõjuv tumedates toonides ruum ja väga lakooniline mööbel moodustavad kontrasti hiiglaslike Sichuani teatrimaskide ja lage täitva punaste laternate merega. Avatud köögis tegutseb Hiina provintsist Sichuanist pärit peakokk Han Yang oma abilistega. Nende olek ei jäta kahtlust, et nad võtavad toitu tõsiselt ega kavatsegi kohandada rikkalikke maitseid Euroopa maitsemeelega. Kosmopoliitses Ülemiste City’s puudub selle järele ka absoluutselt igasugune vajadus.
1897. aasta oktoobris kinnitas Venemaa viimane keiser Nikolai II oma residentsis Tsarskoje Selos uue ettevõtte – aktsiaselts Dvigatel põhikirja. Tänase Ülemiste City asukohas käivitus kaks aastat hiljem tehas, mille põhitegevuseks oli raudtee teenindamine, tehases oli 4000 töötajat, neist insenere 70. See kõlab suurelt, ent tänane Ülemiste City on linn linnas, mille visioon on kasvada 2025. aastaks ööpäevaringselt toimivaks 15 000 ettevõtte ja organisatsiooniga töötaja ning 5000 elanikuga linnakuks, kellest väga paljud on rahvusvahelise taustaga.
NúFace asub Lurichi nime kandma hakkavas Ülemiste osas, mille 1900 ja 1910 vahel rajatud hoonetele kerkivad lisaks arhitekt Indrek Allmanni loodud uued majad. Igas maailma metropolis eksisteeriv Hiinalinn on puudu nii Tallinnast kui ka Ülemiste City’st, ent Hiina nuudlirestoran kiiret, maitsvat ja autentset toitu otsivale inimesele täidab selle rolli edukalt.
Ehkki maitsed on traditsioonilised ja ehedad, nuudlid ja pelmeenid valmivad käsitsi nagu sajandite eestki, on sisearhitekt Annika Lill interjööri luues lähtunud kaasaegsest linnakeskkonnast. Põhiosa NúFace’i klientidest, kes koha lõuna ajal viimse istekohani täidavad, töötavad ju üldse tulevikufirmades.
Kogu kvartalit defineerivad väljapuhastatud paemüürid ja punased tellishooned ja ka siin on tööstushoone vanad punased tellised välisseinas nähtaval, andes sees ainsa vihje maja pikale ajaloole. Avarad hallikasrohekad seinapinnad on rahulik taust teatris erinevaid karaktereid tähistavatele maskidele ja veel kirjumale sööjate seltskonnale.
Kõige suuremaks inspiratsiooniallikaks oligi spetsiaalselt selle restorani loomiseks ette võetud reis Hiina.
Selle käigus prooviti koos peakokaga erinevaid maitseid nii traditsioonilistes kui kaasaegsemates söögikohtades, vaadati autentseid sisustusdetaile ja nõusid, mille kaasaegne tõlgendus on nüüd NuFace’i jõudnud. Kohe alguses oli selge, et söögikoht kujundatakse seguna aasiapärasest põhjamaisel taustal. Suurte punaste laternate idee tuli Chengdu tänavatel ja turgudel liikudes. Teatrimaskid iseloogustavad aga provintsi ning on vihjeline kujund new face -ideele. Ehkki sealne küllus oleks võinud viia mitmeleheküljelise menüü ja rikkaliku interjöörini, on väga hästi kinni peetud kaasaegse nuudlibaari kontseptsioonist, kus interjöör ja nõud teenivad ühte eesmärki – tõsta esile toit.
Et asukoht ja traditsiooniliste nuudlibaaride ajalugu kirjutasid ette nn aeglase kiirtoidu pakkumise, arvestab interjöör sellega. See on ruum, kuhu sisse astudes leiab pilk kiirelt vaba istekoha saalis, juba uksel võib lugema hakata köögisaare kohal ekraanidel “rippuvat” menüüd. Mitte päris ülikiire püstijala-söögikoht, aga ka mitte koht, kus pärast tööd tundide kaupa kolleegidega aega veeta.
Koha nimi, mis on leidlik mäng sõnadega nuudlinägu ja new face – nuudlitest nägu kujutava logo autor on Martin Lazarev – võtab väga hästi NúFace’i olemuse kokku.
Silvia Pärmann
Silvia Pärmann on Edasi kaasautor, fotograaf ja ajakirjanik, kes on viimased kümme aastat toimetanud mitut arhitektuurile, disainile või moele keskenduvat ajakirja. Loe artikleid (276)
