Elu Eestis läheb sügisrežiimile. Inimesed koonduvad Tallinnasse, kübeke ka Tartusse, Pärnusse, Viljandisse, Narva ja teistesse linnadesse. Suvilatest siirduvad inimesed linna tööle, kooli, lasteaeda. Seda muuta on hirmus tähtis, aga hirmus raske, sest maale üle talve elama kolivad ainult need, kel on oma peas suured perspektiivid ja suur tugi oma perelt.
Muu on ükskõik ja see suvine siseränne on aastaid olnud elementaarne ja läheb ka nii edasi, aga maal elava inimesena käib närvidele transpordikulu, mis tuleb kinni maksta. Ma ei räägi praegu enda transpordikulust, vaid sellest, et kui käib mõni spetsiifiline töömees. Tuleb betooniauto, keerab suurt transpordikulu; tulevad elektrikud, keeravad suurt transpordikulu; tuleb veepuhastusseadme paigaldaja, keerab suurt transpordikulu jne. Ja see transpordikulu tuleb maaelaniku õhukesest rahakotist, ei aita siin tasuta minister Simson ega ka ükski teine poliitik. Kütuseaktsiis on otsene maainimese nöörimine, kogu lugu. Igasugune teistsugune jutt sel teemal on poliitiku soe aur.