Susann Kõomägi: ei maksa oodata, et keegi sinu eest asjad ära teeb. Päriselt ka

Road Trip Project on Euroopa Komisjoni poolt algatatud ettevõtmine, mille raames viiakse 4 eri rahvusest duot kuuks ajaks minibussiga 4 erinevat marsruuti pidi Euroopat avastama. Sel suvel osutus üheks väljavalituks ka eestlane Susann Kõomägi, kellelt uurimegi – mida ta nägi ja koges sellel reisil.

Räägi palun sellest põnevast projektist lähemalt, kellele see on mõeldud, kuidas Sina sinna sattusid ja mida osalised selle raames tegema pidid?

Projekti mõte on tuua Euroopa Liidu tegemised noortele inimestele lähemale ja sellest tulenevalt oli meie igapäevane ülesanne külastada erinevaid EL-i poolt rahastatud projekte ning kajastada neid oma videotes ja piltides. Ühe kuu jooksul käisime läbi 7 riiki Saksamaast Rumeeniani ja kohtusime sadade väga erinevate inimestega.

Road Trip’i projekti said kandideerida kõik Euroopas elavad noored vanuses 18-30, selleks tuli saata üheminutiline video enda tutvustusega ja põhjendusega, miks just sina peaks osutuma valituks. Kandidaate oli rohkem kui 2000, kellest valiti välja 16 finalisti, nende hulka sattusin ka mina. Finalistid lennutati nädalavahetuseks Brüsselisse, et välja selgitada 8 noort. Seal jälgis meid terve nädalavahetuse jooksul kokku umbes 30 inimest. Tagasi lennates sain casting manager’ilt kõne ja oh neid õnnepisaraid, kui ta teatas, et ka mina osutusin valituks!

Mida Sa selle reisi käigus nägid, kogesid ja kuidas see sinu arusaamist elust muutis?

Tegelikult ma õppisin selle reisi jooksul hästi palju ennast tundma. Töötada 30 päeva koos inimestega, keda sa enne seda reisi ei tundnud ja iga päev kümneid inimesi kohata, kellel igaühel on oma lugu, mida ta tahab jagada, on tegelikult füüsiliselt ja vaimselt tõeline katsumus. Kuid me saime kenasti hakkama.

Õppisin ka Euroopa Liidu ja suurte institutsioonide kohta palju – sain aru, kuidas nad töötavad. Eriti mõistsin, et isegi kui EL-i eesmärgid on üllad, siis tihtipeale tänu bürokraatiale on asju raske läbi viia kiiresti ja efektiivselt.

Mõistsin, et Eestis on väga hea elu võrreldes näiteks Balkanimaade või teiste Ida-Euroopa riikidega.

Siinkohal vaid üks näide, eriti suur oli kontrast näiteks saksa ja bulgaaria noorte vahel. Saksa noortel on kõik võimalused olemas ja uksed avatud. Külastasime seal mõningaid noortele suunatud projekte ja nende huvi meie projekti vastu polnud kuigi suur ja ka üleüldine suhtumine kõigesse näis natuke ükskõiksem.

Samal ajal Bulgaarias kohtasime noori, kes elavad pooleldi mahajäetud linnades, kus ei toimu mitte midagi ja neil pole samas ka raha, et sealt ära minna. Ometigi on neil noortel suured unistused ja nad on tõeliselt tahtmist täis. Ka meie projektist olid nad väga huvitatud ja tänu Road Trip projektile saime kuulda kütkestavaid lugusid noorte elust Bulgaaria mahajäetud linnades. See oli tõeliselt liigutav ja pani mõtlema, kui tänulikud me peaksime olema, et meil siin kõik nii hästi on. Ühes sellises poolmahajäetud linnas korraldatakse kord aastas noortele festivali, kus teised noored, kes on mingil oma erialal edukad neid siis koolitasid ja jagasid oma kogemusi erinevatel teemadel (nt fotograafia, muusika, tantsimine, investeerimine jne). See antud projekt on näiteks EL-i rahastatud ja äärmiselt oluline Bulgaaria väikelinnades elavatele noortele.

Tagantjärele vaadates, mis osutus Sinu jaoks kõige raskemaks või väljakutsuvamaks selle ettevõtmise juures ja kuidas sellega toime tulid?

Kui inimesed kuulevad, et ohh! sa said võimaluse kuu aega tasuta Euroopa Liidu kulul reisida, siis nad koheselt mõtlevad, et see on mingi lullilöömine. Reaalsuses oli see aga täiskohaga tööots, mis kestis 31 päeva järjest ja 24/7. Tegemist polnud puhkusereisiga. Iga päeva hommikul saime call sheet’i, kus oli kirjas väga täpne päevaplaan. Päevad algasid tavaliselt vahemikus kl 6-8 ja enne kl 23 õhtul tavaliselt hotellituppa ei saanud. Rääkimata siis enda pesemisest või asjade kokku-lahti pakkimisest. Iga päev tuli olla kaameravalmis, energiline, entusiastlik ja pidi olema valmis kohtuma kümnete inimestega ja ka neid intervjueerima. See kõik oli väga tore, aga 31 päeva järjest sellise tempoga elada oli päris karm. Samas ma olen noor ja kui mitte praegu selliseid asju teha, siis millal üldse?

Mida Sa enda kohta avastasid selle ettevõtmise käigus?  

Sain väga hästi aru oma iseloomuomadustest. Sain aru, et ma pole absoluutselt loodud diplomaatiliselt suhtlema… olen selle jaoks lihtsalt liialt otsekohene. Mulle meeldib juhtida, tahan haarata kontrolli situatsioonide üle. Ei lase endale kunagi pähe istuda. Võib-olla olen ka pisut mässumeelne, aga samas aus. Muidugi ka see, et mulle meeldib väga olla nii kaamera ees kui ka taga. Meeldib tohutult reisida ja uute inimestega kohtuda, eriti nii, et kohtumine pole eelnevalt kokku lepitud. Kõik kõige paremad kohtumised juhtuvad ikka kogemata.

September kannab endas uue alguse energiat – kellel algab kooliaasta, kellel töisem periood. Milliste sõnadega Sinu elukogemusega noor inimene lugejaid uuele hooajale vastu saadaks?

Ma arvan, et tuleb olla julge ja uskuda endasse. Võib-olla kõlab kui mõni ära heietatud klišee, kuid kõik algab sinust enesest. Kui sa millegagi siin elus rahul pole, siis võta midagi selle suhtes ette. Ei maksa oodata, et keegi sinu eest asjad ära teeb. Päriselt ka.

Susann Kõomägi

Susann Kõomägi

Susann Kõomägi on 21-aastane ja äsja lõpetanud TTÜ geenitehnoloogia eriala. Hetkel olen otsustanud võtta vaba aasta koolist ja teha täpselt seda, mida hing ihaldab - reisida, teha tööd ning olla avatud uutele katsumustele. Igapäevaselt tegelen freelancer’ina foto- ja videotööga ning erinevate firmade sotsiaalmeedia haldamisega. Ja tegelikult ka oma ilmselt kõige suurema kire elushoidmisega - blogiga nimega Näljane Nelik, mille raames oleme koos 3 sõbraga juba 4 aastat tegelenud restoranide arvustamisega. Loe artikleid (1)