Augusti viimasel nädalavahetusel Pärnust Tallinna poole sõites võis teel märgata salgakesi vihmast vettinud, särkidel kolme Balti riigi lippe arvestades mida ilmsemalt pikast teest väsinud olemisega, aga samal ajal autode suunas aeg ajalt lahkelt lehvitavaid jooksjaid. Vaatepilt muutis teismelise kaasreisija mõtlikuks, millest sündis hetk hiljem küsimus – huvitav, mis tunne neil on?
Teadupärast on enamus keerulisi küsimusi lihtsad. Seegi polnud erand. Sest tõesti, mida peaks tundma jahedust, janu ja väsimust trotsiv jooksja, pühkides põselt kliimaseadme, raadio ja joogitopsi hoidjatega mööda vuhistavate sõidukite õhku paisatud poriudu? Üllatavat on vastus ilmne, kuigi võib jääda autos istuja poolses kirjelduses märkamatuks. Tunne peab ju olema parem kui autos olijatel.
