Kristjan Port: lihtne vastus keerulisele küsimusele

Haruki Murakami I Foto: Nobuyoshi Araki Pinterest

Augusti viimasel nädalavahetusel Pärnust Tallinna poole sõites võis teel märgata salgakesi vihmast vettinud, särkidel kolme Balti riigi lippe arvestades mida ilmsemalt pikast teest väsinud olemisega, aga samal ajal autode suunas aeg ajalt lahkelt lehvitavaid jooksjaid. Vaatepilt muutis teismelise kaasreisija mõtlikuks, millest sündis hetk hiljem küsimus – huvitav, mis tunne neil on?

Teadupärast on enamus keerulisi küsimusi lihtsad. Seegi polnud erand. Sest tõesti, mida peaks tundma jahedust, janu ja väsimust trotsiv jooksja, pühkides põselt kliimaseadme, raadio ja joogitopsi hoidjatega mööda vuhistavate sõidukite õhku paisatud poriudu? Üllatavat on vastus ilmne, kuigi võib jääda autos istuja poolses kirjelduses märkamatuks. Tunne peab ju olema parem kui autos olijatel.

Me ei ole midagi vähemat kui inimesed! See tähendab, et me ei peaks vähendama, häbenema ega eitama inimese rõõmsat eneseteostust. Isegi kui viimased paar sajandit oleme püüdnud leiutada oma kordumatut andekust asendama masinaid, oleme sellel teel jõudmas olukorda, milles inimeseks olemise vahetu kogemine muutub väärtuslikumaks kui oleme harjunud seda endaga seostama või suutelised arvutiga suheldes simuleerima. Võimalik, et olukord isegi sunnib jooksma moel, mida veel hiljuti oleks peetud naeruväärseks põgenemiseks tõsisema töö ja palgast motiveeritud kannatamise eest. Kannatamisel ja kannatamisel on vahe. Kehaline kuulugu loomadele. Inimest õilistab vaimu ja olemist söövitav kärsimus.

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Kord kuus kirjutab ta Edasile kolumni teemal, kuidas lihaste kasutamine teeb rõõmu peale ja vastupidi. Loe artikleid (46)