Kristjan Port: lihtne vastus keerulisele küsimusele

Haruki Murakami I Foto: Nobuyoshi Araki Pinterest

Augusti viimasel nädalavahetusel Pärnust Tallinna poole sõites võis teel märgata salgakesi vihmast vettinud, särkidel kolme Balti riigi lippe arvestades mida ilmsemalt pikast teest väsinud olemisega, aga samal ajal autode suunas aeg ajalt lahkelt lehvitavaid jooksjaid. Vaatepilt muutis teismelise kaasreisija mõtlikuks, millest sündis hetk hiljem küsimus – huvitav, mis tunne neil on?

Teadupärast on enamus keerulisi küsimusi lihtsad. Seegi polnud erand. Sest tõesti, mida peaks tundma jahedust, janu ja väsimust trotsiv jooksja, pühkides põselt kliimaseadme, raadio ja joogitopsi hoidjatega mööda vuhistavate sõidukite õhku paisatud poriudu? Üllatavat on vastus ilmne, kuigi võib jääda autos istuja poolses kirjelduses märkamatuks. Tunne peab ju olema parem kui autos olijatel.

Me ei ole midagi vähemat kui inimesed! See tähendab, et me ei peaks vähendama, häbenema ega eitama inimese rõõmsat eneseteostust. Isegi kui viimased paar sajandit oleme püüdnud leiutada oma kordumatut andekust asendama masinaid, oleme sellel teel jõudmas olukorda, milles inimeseks olemise vahetu kogemine muutub väärtuslikumaks kui oleme harjunud seda endaga seostama või suutelised arvutiga suheldes simuleerima. Võimalik, et olukord isegi sunnib jooksma moel, mida veel hiljuti oleks peetud naeruväärseks põgenemiseks tõsisema töö ja palgast motiveeritud kannatamise eest. Kannatamisel ja kannatamisel on vahe. Kehaline kuulugu loomadele. Inimest õilistab vaimu ja olemist söövitav kärsimus.

Ometi kasvab jooksjate ja ratturite arv. Eriti vaimset tööd tegeva tööealise elanikkonna seas. Mis on osaliselt seletatava pelgalt sellega, et tänaseks on enamus pakutavast tööst teadmuspõhine, informatsiooni haldamisest sündivate tööpanustega kauplemine. Järelikult puht statistilise massina peakski liikumisharrastajate seas leiduma rohkem sellise ameti esindajaid. Aga siin peitub vastuolu, sest kui kogu senine elu on püüeldud kehalise koormuse asemel vaimsema ja istuvama töö poole, siis miks peaks ühel hetkel saavutatut õõnestama asuma?

Nähtus on sedavõrd massiline, et näiteks keskealist kepikõndijat, jooksjat või ratturit ei peeta enam veidrikuks. Või kui kedagi peetaksegi, siis kasvav enamus peab veidrikuks sedamoodi arvajat. Vahest leiab konsensuse triatlonis osalejate aasimiseks, kuivõrd selline ränk valik võib täna veel tunduda normist liig suure kõrvalekaldena. Kuid oodake uue normaalsuse saabumist. Tallinna Ironman’i soo, vanuse ja kehatüübi poolest kirju ja suurearvuline osalejaskond pole märk mineviku sõgedast ekstsentrismist, vaid uue ajastu liikmete valikust, kes peavad väljakutse raskust ja kulu vähemaks kaasnevatest hüvedest.

Aga mis see hüve siis on? Siin ilmutabki kõrvaltvaatajale näiline kuristik, mille ületamise püüdlust kajastab küsimus – huvitav, mis tunne neil on?

Võib-olla polegi seda võimalik sõnadesse panna. Mõnede arvamuste järgi elavate kirjanike seas maailma parimate sekka kuuluv jaapanlane Haruki Murakami võiks ju ometi osata seda tunnet sõnades väljendada. Kirjanik jookseb iga päev kümme kilomeetrit. Hilise täiskasvanu eas alustajana peaks tema ometi mäletama, mis ta nimetatud teele ajas. Mehe autobiograafia kannab isegi pealkirja „Millest ma räägin, kui räägin jooksmisest“. Seega on ootused kõrged. Vastus kõlab umbes nii: „Ma ei alustanud jooksmisega, kuna keegi palus mul hakata jooksjaks. Nagu minust ei saanud kellegi palvel kirjanik. Ühel päeval, selgest taevast, tahtsin kirjutada jutustust. Ja ühel päeval, selgest taevast, hakkasin jooksma, kuna ma lihtsalt tahtsin“.

Mida ütlevad uuringud?

Teismelisele autoaknast avanevat pilti sobikski selgitama neile endile tuttav liigset keerukust lühistav argumentatsioon – järsku piisab lihtsalt peale tulnud tahtmisest! Kõiki taoline vastus ei rahulda ja viimasel ajal on püütud jooksjate maailma teaduslikumalt uurida. Näiteks paluti ühes uuringus osalejatel kaasapandud mikrofoni rääkida, millised mõtted neid jooksu ajal saadavad? Hiljem korrastati vaba tekst kolme kategooriasse: ümbritsev keskkond, valu ja ebamugavus ning tempo ja kaugus.

Enamus mõtteid seostus tempo hoidmise ja veel joosta jäänud teega. Sõnades väljendus see turgutustega jätkama, üleskutsetega peagi saabuva lõpuni pingutama jne. Alles jäänud teemadest kolmandik koosnes aga kurtmistest tuimade ja valutavate jalgade, krampi kiskuva kõhu, rinnus pitsitavate kopsude, rõhuva väsimuse, külma või palavuse ja tapvate tõusude pärast. Lõpuks mõeldi natukene ka ümbritsevale keskkonnale. Siin jagunesid mõtted kaheks. Rõõmu valmistas vaatevälja sattunud ilus loodus koos loomadega. Tuska tegi vihm ja pori, teised inimesed ja mööduv liiklus. Viimane pole ilmselt jooksmise eripära, kuna sarnane tusk väisab tõenäoliselt enamust autodes sõitjatest.

Ometi ilmneb kirjeldatud uuringust, et jooksmisega kaasneb suur hulk ebamugavust ja negatiivsust.

Jooksjate uuring aitaks pigem vastata küsimusele, miks seda ei peaks tegema. Sellest poleks kasu, sest jätab vastuseta harrastajaskonna kasvamise küsimuse. Uuring sai ilmselt pihta osale suuremast tervikust. See tabas universaalset negatiivset, mis kuulub iga heaks peetava juurde – jooksmine ongi raske. Milline üllatus! Isegi kui oled hea jooksja, kipud tõstma tempo ebamugavuse piirini. Sest niisama tiksutamisest jääks nagu midagi puudu. Leidub erandeid. Kuhu sina kuulud?

Murakami märgib oma loos, vabandades ilmsele osutamise pärast, et maailm koosnebki igasugustest inimestest. „Asjaolu, et mina olen just mina, ongi minu suurim rikkus. Emotsionaalne valu on hind, mida iseolemise eest maksame. Pole oluline kui vanaks ma saan, aga seni kuni jätkan, avastan alati endas midagi uut. Igapäevane aktiivsus teeb selle sisehääle kuulmise hõlpsamaks. Olen õnnelik, kui jooksmine ja mina vananeme üheskoos“.

Eneseleidmise, -tundmaõppimise ja -avastamise võimalustest on jooksmine tõenäoliselt kõige kättesaadavam ja odavam alternatiiv. Samale viitab hiljutine uuring keskealistest trikood kandvatest meestest, kes on avastanud jooksmise asemel rattasõidu. Selles uuringus toodi esile kolm tehtud valikut õigustavat tegurit.

  • Esimene oli hõlp, millega saadakse end meelehea otsingute rajal liikuma. Leidub igasuguseid inimesi ja meeleheadki tajutakse variatsioonidega. Oluline on liikuma saamine ja selle kordamise tahe ning suutlikkus.
  • Teiseks märkisid uuringus osalejad tajutavat positiivset efekti eriti just vaimsele töövõimele.
  • Ning kolmandana pöörati tähelepanu üksiolemise kollegiaalsusele. Pingutuses oled omaette, ahmides mööduvat tuska, samas tajudes usalduslikku sidet täiesti võõrastest harrastajatest abivalmi sõpruskonnaga.

Kusjuures just see jooksmise või rattasõidu üksiolemine võib olla oluline kui uskuda Susan Cain’i tähelepanekut raamatus „Vaikne jõud. Introverdina maailmas, mis ei lakka rääkimast“. Tuleb välja, et taoline keset võõrast maad ja kalki liiklust jooksjate salga keskel omaette kannatamine laeb inimeseks olemise patareisid.

Ma teadsin, et teismeline poleks sellest selgitusest aru saanud. Seega vastasin – no ma ei tea. Las saab ise kunagi aru.

Kristjan Port

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Kord kuus kirjutab ta Edasile kolumni teemal, kuidas lihaste kasutamine teeb rõõmu peale ja vastupidi. Loe artikleid (8)