Välisluureameti direktor esines hiljuti Aspenis olulisel julgeolekukonverentsil. Ta on sel aastal esinenud ka Stratcom konverentsil Riias ja julgeolekukonverentsil Londonis. Teda kututakse, kuulatakse ja pannakse tähele. Eesti peaks selle üle olema rõõmus. Üks teema, mida Välisluure on neil esinemistel käsitlenud, on Vene mõjuagentide oht Läänemaailmas ning nende poolt tuvastatud mõjuagentide võrgustik mõnes Lääne-Euroopa riigis.

Sellest ohust on meil Eesti kontekstis räägitud juba aastaid, Venemaa mõjutustegevusest kirjutab Kaitsepolitsei aastaraamat aegade algusest ja seni on see teema kuulunud Eesti julgeolekumaastiku kirjelduste enesestmõistetavate elementide hulka.

Pärast Aspeni konverentsi algas miskipärast erutunud kisa. Pealkirjandus tegi kõigepealt mitu valejäreldust, kas teadlikult või kogemata, nagu see pealkirjanduse puhul ikka vastuseta jääb. Esiteks, jäeti mulje, et Välisluure räägib mõjuagentidest Eestis. Teiseks, jäeti mulje, et Aspeni konverentsil räägitu on selle teema esmakordne käsitlemine Välisluure poolt.

Nüüd insinueerib Postimehe ajakirjanik, et Välisluureamet tegevat mõjuagentidest räägides poliitikaga. “Poliitika teeb ennast Marrani suu läbi ise” ja kasulikest idiootidest rääkimine tegevat “raskemaks nende poliitikute elu, kes kes on lubanud Vene kaarti valimiskampaaniates mitte kasutada”. See ei ole mingi nali. Postimehe ajakirjanik heidab Välisluurele ette, et see räägib ohtudest Venemaalt, kuna see hoidvat “vene kaarti pidevalt laual”. Et Välisluure peab suu kinni hoidma, kuna muidu võivat “poliitikud” hakata nende sõnu tõlgendama.

Esiteks, jutt “vene kaardist” pärineb nendelt poliitikutelt, kes ennast Venemaa suunal ebamugavalt tunnevad. Nendelt, kes hoiavad seda viigilehena Ühtse Venemaa Lepingu, vene kooli eraldatuse, Kremlimeelsete avalduste kordajate ja Krim nash sosistajate ees.

Võltsvaga soov, et poliitilised kampaaniad Eestis tänases julgeolekuolukorras ei käsitleks Vene ohtu on samas või hullemas kategoorias juttudega, et NATO kohalolek on Venemaad provotseeriv ja kahtlane, et parem oleks okupatsioonist mitte rääkida, sest see võib siinseid venekeelseid inimesi solvata, et Eesti on ise oma okupeerimises süüdi jne.

“Vene kaarti” mingisuguse kampaaniatrikina ei ole olemas.

Olemas on oht Venemaalt, Eesti riigikaitse ja julgeolek kui oluline poliitiline teema. Väita, et selle teema käsitlemisest tuleks hoiduda, vältida vastamist küsimusele, mida üks või teine poliitiline jõud selle probleemi lahendamiseks teha kavatseb, on iseenesest ohtlik. See teenib ainult nende poliitiliste jõudude huve, kes oleksid nendes küsimustes parem vait, sest nad ei taha oma tegelikke vaateid selgitada. Kui soovite selle teema käsitlemist nimetada “vene kaardi” kasutamiseks, siis andke minna, aga see on eksitav, rumal ja arg.

Välisluureamet paluks aga rahule jätta. Kui Kaitsepolitsei või Välisluureamet räägib oma otsestesse ametiülesannetesse puutuvatel teemadel, siis on see nende kohus. Faktide esitamine ei ole poliitikasse sekkumine, on ainult sellistes riikides, kus faktide varjamine on valitsuse huvides. Sellistes riikides, kus valitsustega pole asjad korras.

Et suur hulk Eesti poliitikuid tundis ennast mõjuagentide teemal isiklikult puudutuna on muidugi tähendusrikas, ent probleem on ju ometi neis poliitikutes, mitte info edastajas. Kui keegi, siis ajakirjandus peaks sellest aru saama. Kui narkopolitsei räägib narkomaaniast, siis ei hakata ju vinguma, et miks räägib. Ja kui mõni poliitik hakkaba vinguma, et narkopolitseil tuleks suu kinni panna, sest muidu narkokaupmehed tunnevad ennast halvasti, siis peaks tekkima küsimus selle poliitiku, mitte narkopolitsei agenda suhtes.

Kui Välisluure info teeb kellegi elu raskemaks, siis on see FSB, vene agendid ja need poliitilised jõud, kes tunnevad ennast mõjuagentide teemal halvasti.

Vene oht või kui soovite, kaart, on aga laual ja seda pole sinna pannud mitte Eesti poliitikud, vaid Kreml. Eesti poliitikute ülesanne on leida strateegia, mis seda lööks, mitte teeselda, et meie mängime hoopis doominot.

Loe lisaks. Raul Rebane: Postimehes kirjeldatu tähendab infosõda