Viimastel nädalatel suvekuumuse eest üsna tihti toajahedusse pagedes olen ette võtnud töid, milleks tavaliselt aega napib. Oma arvutifaile korrastades leidsin kirjatükid, mis ilmusid 2001. aasta suvel Hansapanga siselehes. Kolmest loost koosnev järjejutt rääkis sellest, kuidas me tol suvel panku ühendades Leedus tööd tegime. Vaatamata möödunud 17 aastale tunduvad need read mulle ka täna väärtuslikud – kõik uus on ju ammuunustatud vana. Märkasin kahjutundega, et olen mitmeid äratundmisi ja taipamisi juba unustanud. Rõõmustasin taaskohtumise üle oma toonaste mõtetega väga ja otsustasin neid jagada. Just sellistena nagu nad siis olid, redigeerimata. Mine tea, ehk saab lugeja, kel parasjagu käsil mõni muutus, neist tuge ja inspiratsiooni.
Esimene kiri kodustele – 17. juuni, 2001
Labas, Kai! Tervisi Leedumaalt!
Oleme siin tüdrukutega tööl olnud juba nädala ja alles nüüd leian hetke, et Sulle kirjutada. On olnud väga põnev ja väga väsitav nädal.
Alustuseks leiti eestlastele LTBs üks nõupidamisruum, mille nimetuseks sai Integration Office. Seal siis kõik oma arvutijuhtmed seina lükkasimegi. Meil on ju kõigil oma läptopid. Oleme tehniliselt äärmiselt hästi varustatud. Nädala lõpuks saime koguni oma Tallinna postkastidele ligi. Teisel või kolmandal tööpäeval anti meile nelja peale kaks päris oma tuba, ühes istub Agve koos Merikesega, teises mina ja Angela. Meil kahel on rohkem ühiseid asju arutada – valikuprotsess, hindamised ja töötajate lahkumise teemad. Agve koos Merikesega püüab esialgu ette saada arvulist pilti kahe ühineva panga meeskonnast ja ka palganumbritest.
Kui kohale jõudsime ei teadnud me suurt midagi sellest mis meid siin ees ootab. Olime teinud Tallinnas juba kuid ettevalmistusi, et hansapankurid Eestist Leetu tööle tulla saaksid, me ise nende seas. Läbi oli vaja mõelda nii palju asju, kahe panga meeskonna ühendamisest kohalike taksofirmadega lepingute tegemiseni välja. Unustada ei saanud ühtegi pisidetaili.
Teadsin ees ootavast puhkuseta suvest juba ammu ja olin andnud selleks oma nõusoleku. Ometi oli nii raske esimene nädalavahetus kodus käies pühapäeva pärastlõunal jälle pakkima hakata. Lapsed kurvastasid ja endalgi oli nutt kurgus. Teistel on suvi, puhkused ja nad saavad peredega koos olla. Kohale jõudes tundsin endas aga jälle innukat soovi tegutsema hakata. Edukas ja kiire meeskondade ühendamine laseb peagi jälle mõelda kodustele asjadele. Süda valutab ülesannete pärast, mis aasta alguses võetud said. Mure on, et Eesti kolleege ei saa nüüd kuude kaupa üldse toetada ja et kõik arendusprojektid seisavad. Saan aga siiski aru, et asjadele tuleb globaalsemalt läheneda. See, mis me siin teeme, on tähtis. Tähtis on ka unikaalne ning väärtuslik kogemus, mille siit saame.
Nii uskumatu kui see ka pole, tundub mulle praegu kõige suurem proovikivi see, kuidas suuta siin asju märkamatult suunata nii, et kohalikud inimesed tunneksid, et nemad on olukorra peremehed. See on tähtis, sest meie läheme, nemad jäävad. Ometi pole see lihtne autokraatses ja n-ö „endises“ keskkonnas, nagu LTB seda on, kus käsi peseb kätt ja maja on täis inimesi, kes on kellegi sugulased või tuttavad. Keelega, muide, on ka toredasti. Inglise keelt räägivad LTBs vähesed, mistõttu minul on hea võimalus meelde tuletada kunagi õpitud vene keelt ja see on tõeline katsumus. Õnneks on olemas käed ja jalad. Veetsime kolleegidega ka ühe õhtu koos väljas, et paremini tuttavaks saada. Tore oli. Sõime, jõime, mängisime keeglit ja lobisesime. Saime üksteisest palju teada ja järgmisel hommikul oli juba palju lihtsam tööasjadest rääkida.
Tead, kohalikud personaliinimesed, kellega koos töötame, on jube toredad. Nad on avatud ja soojad, küll pisut hirmunud ja kartlikud. Viimased aastad on nad elanud pidevas teadmatuses ja teinud asju, millesse isegi uskunud pole vaid selleks, et oma töö säilitada. Jagasime endid ära ja hakkame töötama paarides, üks leedu ja üks eesti personalitöötaja. Nii saame tagada inimestele kohaliku ja leedukeelse toe, samas olla juures ning jagada oma kogemusi. Tunnen, kui suure vastutuse oleme kogu selle restruktureerimisprotsessiga võtnud – oleme tulnud ja öelnud, et nüüd see mõttetus möödub. Kas suudame oma lubaduse täita? Meie arusaamine asjadest, ka sellest, mis on personalitöö sisu, on nii erinev. Lisaks veel keeleprobleemid. Sageli selgub teistkordsel küsimisel, et oleme asjadest sootuks erinevalt aru saanud.
25. juunil algab valikuprotsess ja selleks on vaja ette valmistada kõik vastavad korrad, protsessikirjeldused, abimaterjalid ning toetada ka juhte oma üksuste struktuuride ja profiilide kirjeldamises. Kolm esimest õhtut lõpetasime töö keskööl hotellis ja alustasime hommikul kell kaheksa jälle pangas.
Sel nädalal on sisseelamisvalud möödas ja asjad peaks minema juba ladusamini. Homme toimub uue panga juhatuse koosolek, kus kinnitatakse valikuprotsess. Ülehomme intervjueerin uue panga tulevase personalidirektori kandidaate. Tõeline proovikivi – avada inimesed, kes on ise professionaalsed intervjueerijad.
Muide, olen endale välja vaadanud ka spordiklubi, otse LTB vastas, ja kavatsen sel nädalal ka spordisaali jõuda. Muidu ei pea vaim lihtsalt vastu. Reede õhtul istume aga jälle lennukisse, et veeta jaanipäev kodustega ja end laadida. Äkki on aega Sinugagi kokku saada.
Mis pangas uudist? Kas puhkad ka? Kirjuta, kui aega saad. Tore oleks kuulda kodustest asjadest. Hansalehest lugesin, et viimane pangapäev oli hea olnud. Küsisin Tiiult ka lindistusi.
Lõpetan nüüd, sest kell on palju ja hommikul tuleb jälle vormis olla. Kirjadeni!
Riina Varts
Riina Varts on coach ja juhtimiskonsultant, kellel on pikk personalijuhtimise kogemus. Ta tegeleb organisatsioonide ja meeskondadega ning töötab inimestega kes juhivad, arendavad ja võimustavad teisi. Loe artikleid (6)
