Ma pole kunagi linnasaunas käinud. Üks armas tuttav ütles hiljuti, et siis ma polegi üldse saunas käinud. Linnasaun olevat see tõeline ja päris. Ma ei tea, kas seal on teistsugune leil või paremad vihad. Aga tundes seda ütlejat arvan ma, et küsimus on inimestes. Linnasaunas on inimesed, kellega muidu ei kohtuks. Inimesed ja nende lood.

Ja sel mu armsal tuttaval on endalgi kombeks võtta vahel sauna üks inimene – selline, keda võib sageli liikumas näha tolle linnaosa prügikastide ümbruses. Inimene, kel napib kirjatarkust, täpsemalt – kes kirja ei tunnegi. Mu armas tuttav, kõrgelt haritud ja tark mees, tunnistas, et talt küsitakse vahel, kas too tema kaassaunaline on ta sõber. ,,Sõber? Ma ei tea, kas ta on mu sõber. Ta on…’’ Ja mees jäi vait.

Küllap on see teine, keda ta vahel sauna viib, tema ligimene. Ta ise on sellele teisele ligimeseks.

Kord küsis üks seadusetundja Jeesuse käest, mida ta peaks tegema, et pärida igavene elu. Ja kui selgus, et korraliku seadusetundjana ta tegelikult ju teadis vastust – ,,Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest nagu iseennast!’’ – siis soovis ta enese õigustuseks väikest täpsustust. Nõnda nõudis ta Jeesuselt: ,,Ja kes siis on mu ligimene?’’

Kes siis on ligimene?

Ligimene on sõna otseses mõttes meie ligiduses olev inimene. Mitte tingimata lähedane või sugulane. Ligimene on see, kes satub su ligidale – kellega sa olgu või täiesti ootamatult kokku puutud. Vahel satud sa temaga silmitsi. Vahel tunned sa ta ära rahva hulgast. Ta võib olla sulle võhivõõras, aga võib olla ka eluaegne sõber või tuttav. Vahel on ta üleaedne. Vahel loed sa tast sotsiaalmeedias. Vahel avastad ta enda kõrvalt hommikusöögilauast. Vahel on ta sinusarnane, su mõttekaaslane. Sagedamini siiski mitte. Kes ta on ja kuidas teda tuhandete seast ära tunda?

Ta on see, kes vajab sinu halastust. Mõnd hetke su ajast, su tähelepanu, su naeratust või head sõna. Su õlga, mille najal nutta, su kuldseid käsi või su mõistust, mis aitab näha väljapääsu tupikust. Ta vajab midagi, mida sul on anda, sest see miski on sulle juba antud.

Londonis, selles hiiglaslikus metropolis, kus üürihinnad küünivad pilvelõhkujatest kõrgemale, on üks pere, kes on juba aastaid pakkunud oma kodus eluaset mõnele kaugelt maa tudengile, vahel ka mõnele hätta sattunud perekonnale. Nad teevad seda sellepärast, et neil on vaba tuba. Nad leiavad, et suur maja, mis töö tõttu nende ametikorteriks on antud, on Jumala kingitus. Ja igasugune Jumala kingitus on mõeldud mitte enesele hoidmiseks, vaid jagamiseks. Nõnda on nad aastast aastasse jaganud oma kööki ja külmutuskappi, oma vannituba ja elu mõne tudengi, mõne sügavas leinas oleva inimese või mõne ootamatult keerulisse olukorda sattunud, välismaalt saabunud perega.

Need, kes selles peres omale mõneks ajaks kodu on leidnud, on kõik olnud neile võõrad. Vähemalt esialgu. Nad pole olnud ligidal, seega pole nad justkui olnud ligimesed. Nad pole konutanud tänavanurgal, nii et neile võinuks otsa komistada. Kuuldused ühest või teisest abivajajast on jõudnud ühel või teisel kombel pereni ning nad on tundnud, et see võib olla inimene, keda nad saavad aidata. Kõiki ei saa, igat uksekella helistajat samuti mitte, aga mõnda siiski. On tuba ja on süda ning mõlemas on ruumi teisele inimesele – teisele, kes tuleb sel kombel su ligidale.

Pole tarvis minna Londonisse. Siinsamas meie külades on lood olnud samasugused. Üks tore 90ndates vanamemm näitas oma taluköögis pinki, mis oli tema lapsepõlves olnud juhuslike teeliste asemeks. See oligi tolle pingi funktsioon – köögis seisis alati seina ääres pink, millel sai sõba silmale heita igaüks, kes oli õhtupimeduse kätte jäänud ja uksele koputades ulualust palus. Iga võõras võis osutuda ligimeseks. Või pigem ehk– see pererahvas osutus ligimeseks kümnetele või sadadele üksikutele teelistele.

Seadusetundjale, kes soovis ehk täpseid kriteeriume, millele üks armastusväärne ligimene peaks vastama, rääkis Jeesus loo halastajast samaarlasest. See on üks põneva vindiga lugu, mida tasub Luuka evangeeliumi 10. peatükist (salmid 30-37) vahel jälle üle lugeda. Sest kui seadusetundja soovib kuulda, keda ta siis kõigi teele jäävate tuhandete hulgast armastama peab – sest kõigi eest ei jõudnud hoolitseda ei tema ega jõua ka meie – siis Jeesus keerab lugu rääkides ette uue tahu. Ligimeseks osutub mitte abivajaja, vaid see, kes halastab. See, kes jätab oma tegemised mõneks ajaks kõrvale ning loobub oma plaanidest. See, kes kingib hädalisele aega, tähelepanu, hoolt ja raha – kõike seda, mida Jumal talle on kinkinud.

Õigupoolest ei tea me kunagi, kumba rolli me oma elus sattuda võime. Enamasti vaatame halastaja samaarlase lugu kuuldes ringi ning mõtleme, kes on siis need, keda me nüüd aitama peame – kes on need meie ligimesed, kellele meil tuleks käsi sirutada. Aga ootamatult võib juhtuda nõnda, et ligimeseks saab see, kes meie peale halastab – kes võtab meid vastu nõnda, nagu me oleme, kes ei nõua ega oota meilt pidevat eneseületust ega säravat esitust, kes avab meile oma südame ja leevendab meie ärevust ning ülesköetud meeli.

Me tohime olla üksteisele ligimeseks. Mina sulle, sina talle, tema võib-olla omakorda hoopis kellelegi neljandale, viiendale, tuhandendale. Sinusarnasele või sinust täiesti erinevale. Lähedal- või kaugelolijale. Oodatule ja sellele, kes saabub me ellu ootamatult. Peaasi, et me südamed oleks avatud. Küll me need tulijad siis ka ära tunneme – saunas, rannaliival, jäätisesabas või meist hoopis kaugele jäätavates tulekolletes.

Neis kohtumistes me saame inimesemaks. Neis kohtumistest tohime taibata, et igavene elu on otsapidi juba kohal – siin, meie eneste seas.