Elada saab paljunemata, nagu näiteks töömesilased. Aga keegi pidi nad sünnitama. Paljunemine on elusaine lahutamatu omadus. Loodus katsetab paljunemise käivitamisel ja juhtimisel erinevaid strateegiaid. Nii leidub ilmetult masinlikke tootmisprotsesse seemnete ja spooridega. Alternatiividest leiab aga sedavõrd emotsionaalseid, et nende nimel lähevad isegi jumalad sõtta, kaasuvad tunded kihutavad kirjutama, maalima, laulma jne. Sellegipoolest ajas miski lüürikut ülistama jalgpalli etemaks. Miks? Võib-olla oleme elust valesti aru saanud? Miks eksisteerib lõbu väljaspool paljunemise vajadust või töist preemiat?
Hollandi teadlased korraldasid põõsaste varju paigutatud jooksurattaga eksperimendi. Kolme aasta jooksul jälgis kaamera aia varjulisse nurka paigutatud toidukausi ja selle kõrval asuva pisikese oravaratta kasutust. Võiks arvata metsikud külalised pruukisid vaid tasuta sööki. Miks raisata energiat kasutule jooksmisele? Ometi selgus videomaterjali uurides, et hiired kasutasid võimalust ja tegid mõnikord päris pikki treeninguid. Varasemalt oli teada, et puuris elavad hiired võisid tundide viisi rattas joosta. Seda peeti kitsaste elutingimuste ja stressi reaktsiooniks. Nüüd selgus, et ka vabaduses elavad metsikud hiired kulutasid kallist energiat näiliselt sihipäratuks kehaliseks tööks.
Kirjeldatud kolme aastase vaatluse ajal kasutati ajanurga varjus asuvat jooksuratast enam kui 200 000 korral. Jooksmas käisid hiired, mutid, konnad ja trenažööri proovis isegi mõni tigu. Paistab, et metsa elukad nautisid jooksmist isegi kui see ei viinud neid kuhugi. Varju turvalisuses asuvas rattas peitus midagi atraktiivset. Lagendikul niisama jooksmine olnuks tunduvalt ohtlikum. Mistõttu kohtab seda harva ja siis inimese poolt tõlgendatuna. Meile omases merkantiilses vaates peaks energiakulu olema suunatud mingi eesmärgi saavutamisele. Peamiselt toidu hankimisele, enda päästmisele, enese kehtestamisele, partneri(te) vallutamisele ja territooriumi kaitsmisele. Tegevuste loetelu, mis teenindab liigi jätkamisele allutatud programmi.
Mäng lõbu pärast
Ometi eksisteerib energiat kulutav mäng, mille põhiline kasu realiseeritaksegi selle toimumise ajal. Väga paljude loomade puhul alates sipelgatest ja sisalikest kuni lindude, delfiinide, koerte, ahvide ja inimeseni. Mängitakse lihtsalt lõbu pärast. Juba mainitud inimesele omases merkantiilses vaates peaks aga lõbu tulenema võidust. Ja mängu mõte oleks rivaalitsemine, võitlus paremuse tuvastamiseks, loodusliku olelusvõitluse peegeldus, geenide demonstratsioon vmt. Nii jõuame taaskord otseseamalt või kaudsemat paljunemisega seotud mõtlemiseni.
Aga järsku eksisteerib lõbu lõbu pärast? Ja mäng peegeldab hoopiski koostööd selle saavutamisel? Formaalselt kirjeldatakse mängu olukorrana kus on vähemalt kaks osapoolt (võib olla üks ja sama inimene) ja milles ühe tegevus mõjutab teise tegutsemist. Filosoof Bernard Suits kirjeldab mängu kui vabatahtlikku pürgimust ületada tarbetuid takistusi. Olgu näiteks golfimäng, milles toksitakse kepikesega kuulikest kuni see jõuab murusse tehtud pesasse.
No kuulge!
Intelligentne inimene, olelusvõitluse tšempion, viiks kuulikese taskus kohale.
Ja üleüldse – mida head peale aja- ja energiakulu põhjustavad murusse uppuvad golfipallid? Mängu sünnimaa luuletaja sõnul tähendas golf päeva täis pingelist lõõgastumist.
Ja selles lõõgastavas pinges peitub midagi nii head, et keegi ei häbene golfimängu. Ega korvpalli, saja meetri ujumist, kriketit, mägironimist või jalgpalli. Otse vastupidi, nende tegevuste kaudu demonstreeritakse sotsiaalset kapitali. Vabatahtlik pürgimus ületada tarbetuid takistusi peidab haruldast, inimest kujundavat lummutust – nad on valmis jälgima reegleid! Sest vaid nii saab ammutada mängus peituvat hüve mis korreleerub pürgimuse raskuse, eesmärgi mõttetuse ja mittekohustuslikkusega. Näiteks hinnatakse enim seda, kes on suutnud teistest rohkem tööd teha ja jõudnud esimesena finišisse, kes on valinud Mount Everesti vallutamiseks raskeima tee, või teinud suurima ohverduse, isegi kui jäi heitluses viimaseks. Nende reeglite trotsimine muudab mängu tööks, ebameeldivaks kohtamispaigaks inimestega kelle jaoks head saab vaid täites sundi või käske.
Kui mängu astuvad robotid…
Paistab, et käes on aeg kui mängu mõttest arusaamine ja seda korraldavate reeglite temaatika muutub varasemast olulisemaks. Üllatavalt seostub see tööga, mida tehakse siis, kui saabub robotite aeg. Senine tööeetika on suuresti rajanenud valulikele ohverdustele. Oluliselt vähem seostub töötahe indiviidi olemasolu ülistusest sündivate sisemiste veendumuste, ajendite ning emotsioonidega. Aga kujuta ette aega, kui elus püsimiseks vajalike ressursside tarnega seotud tööd teevad robotid. Ometi teevad ka inimesed tööd, sest kuidagi peab ju elama. Töö tegemine võimaldaks säilitada majanduskorraldust ja sellele rajanevat ühiskonnakorda.
Tegelikkuses poleks siiski inimeste tööd vaja. Tegemist oleks suurejoonelise mänguga, et inimeste elul säiliks mõte. Traditsiooniline mõte, milles töö on elu kese ja sellele tähenduste andja. Hommikul minnakse tööle ja tehakse näiliselt midagi kasulikku hoomamata, et tegelik kasu sünnib robotite tööst. Niipea kui inimesed saavad teada, et nende tööd keegi ei vaja ja kõik on vaid mäng, saabub sügav kriis, kuna elult kaoks tähendus. Progressi tulemuseks oleks inimese häving. Seda me ju ei taha.
Järelikult peab robotite ajastul suhte töösse ja ellu ümber hindama.
Otsima midagi, mis jumaldaks iga indiviidi eksistentsi koos selle rõõmude, ajendite ja emotsioonidega. Võimalik, et väärtuste ümberorienteerumisel on abi mängu mõistmisest. Kusjuures paistab, et midagi uut polegi vaja luua. Kõik on juba ammu meis olemas ja aianurgas oravarattas jooksund loomad püüavad sellele vihjata. Oleme lihtsalt elust valesti aru saanud.
Mängu jaoks sündinud vabatahtlike reeglite ja kokkulepete järgimine on koostöö vorm. Selgub, et looduses on konkurentsivõimelisemad need liigid, kes teevad koostööd. Sealhulgas inimene. Ja inimene on mänge enim arendanud. Miks?
Koostöö seostub altruismiga, heategevuse ja ohverdusega. Altruismi küsimus vaevas ka Darwinit, sest valmidus kaotada või eeliseid loovutada oli vastuolus võitmist soosiva loodusliku valiku juhtideega nõrku trumpavatest tugevatest. Võistlus või võitlus ressursside nimel võib olla arengut käivitavaks teguriks, aga nagu pakkus Vene aadlisoost anarhistist ja filosoof Pjotr Kropotkin (1842 –1921) osutub lõplikus edus otsustavaks koostöö. Seejuures pole koostöö sugugi iga kord suunatud ressursside paremale kasutamisele, või lähisugulaste geenide eest hoolitsemisele. Suur osa koostööst tehakse meelehea nimel. Delfiinid korraldavad sünkroonseid ujumismänge, sama teevad linnuparved, oravad ja ahvid organiseerivad kullimänge jne. Elus peab olema rõõmu!
Imelik oleks küsida, miks keegi tahab elus olla? Oodata vastust küsimusele kuidas elada, oleks samuti ebavajalik. Elama peab hästi! Ja elus peab olema rõõmu. Ning rõõm ei tulene vaid tööst, sest looduse elanikud oleksid siis inimestest õnnelikumad. Vabatahtlik pürgimus ületada tarbetuid takistusi ja kulutada energiat omaenda olemasolu üle rõõmustamiseks peaks seega olema samavõrra elu omadus nagu paljunemine. Tõenäoliselt on see väheseid tõelise vabaduse väljendusi. Kaasaarvatud vabadus jälgida kokkulepitud reegleid. Järelikult on jalgpall vähemalt sama hea kui seks.
