Kristjan Port: kiri “nõudmiseni”. Caster Semenya juhtum

Caster Semenya

See on kahekordne maailmameister ja kahtedelt olümpiamängudelt kuldmedali võitnud Lõuna-Aafrika keskmaajooksja Caster Semenya. Alates aprillist on ta eristuva soolise arenguga sportlane. Medalid sai ta naistega võidu joostes. Kaasvõistlejatele taoline võidujooksmine ei meeldinud, sest Caster tundus kuidagi liiga „tugev“, vaata et isegi „mehine“. Samas mitte nii tugev, et meestega võistelda. Neile jääb ta kõvasti alla.

Rahvusvaheline Kergejõustiku Liit IAAF uuris poolteist aastat, kellega naiste stardireale joondunu näol on tegemist. Kõik märgid kinnitasid, et Caster on naine. Aga seda ju teati varemgi. Vaja oli seletust, miks ta ei saaks naistega koos võistelda. Sest sport on endiselt inimlike ideaalide kandja. Neist üheks on õiglus. Kõikides võistlejates kätkev võidu võimalusest sosistav sisehääl. See ei anna garantiid ebaõnne ega treenimatuse vastu. Aga peaks olema kindlustatud ebaõigluse vastu. Caster Semenyaga võistlemine tundus ebaõiglane. Vähemalt neile, kes pidasid end naisteks. Naiseks pidas end ka Caster.

Teda innustas võitmine rohkem treenima. Teistelt aga röövis võidu lootusetus motivatsiooni just siis, kui peaks treeningus pingutama. Mille nimel ponnistada kui Caster saab esikoha ja kõik sellega kaasnevad hüved. Kaasaegses spordis kui erialases töövõtuvormis tähendab see hea töö kiuste püsimist madalamas palgaastmes. Lisaks sportlaste ootusele, et heal juhul on kõigil startijatel võimalus võita, on sarnane ootus ka pealtvaatajatel. Nendegi puhul on korduvalt demonstreeritud kuidas liigne üleolek vähendab pealtvaatajate huvi ja mürgitab meeleolusid, ajades massid äsja veel imetletud võitja kallal õelutsema.

Sport kui geenide demonstratsioonesinemine

Igaüks teab, et sport on mäng. Aga mitte ainult, sest sporti seostatakse veel sümboolsete ideaalide, kehalise arengu, meeli erutava etenduse, sotsiaalsete trendide, moe, ettevõtluse ning tervisega. Vähem räägitakse spordist kui geenide demonstratsioonist. Tõenäoliselt tuleks geenidest alustada.

Geenidesse on kirjutatud elusa materjali ehitamise juhis. Elusana püsimine nõuab ohtralt ressurssi ja kulgeb muutuvas keskkonnas. Ühe ja sama mudeliga jätkamine satub aja jooksul raskustesse ning sureb välja. Seni ongi 99% elusa looduse liikidega nii juhtunud. Mis ei tähenda kõigele elusale peatse lõpu saabumist vaid osutab, et elusa materjaliga jätkamiseks peab see pidevalt muutuma. Lahenduseks pakub füüsikaline maailm mitmesuguseid juhuslikumat laadi ning juhtimatuid geenide muutumist kujundavad nähtuseid. Need kombineeruvad looduskeskkonnas mitmete sihipärasemate ja valivate protsessidega.

Eluslooduses pannakse kõik võistlema. Eesmärk pole ühe võitja leidmine vaid võitjaks on igaüks, kes finišijoone ületab, ehk osaleb mingil kasulikul moel järgmise elujõulise põlvkonna loomises. Kasu võib olla heast iseloomust, pillimängu oskusest, tugevast tervisest või lihtsast õnnest jne. Neist õige mitut peegeldavadki erinevad kehalised katsumused, mille kultuur on vorminud sportlikesse distsipliinidesse. Millegipärast sätestavad reeglid naistele ja meestele eraldi võistlused. Mõni feminist võib-olla võpatab, aga põhjus on naiste ja meeste erinevuses. Mis inimese puhul omakorda seostub erineva suhtega edastavatesse geenidesse.

Piltlikult asuvad geenid kahes postipakis.

Üks neist on õhuke, ei oma muud kui pärilikku koodi ja on seetõttu odav valmistada, kergesti lendlev, otsides võimalikke adressaate. Teine on tuhandeid kordi suurem ja kallim, kuna sisaldab lisaks koodile kogu materjali, mida läheb elu alustamiseks vaja. See pakend on paikne ning ootab postkontoris õiget kundet. Kallima paki omaniku käitumine erineb diametraalselt odavama haldajast. Langeb ju temale uue elu alustamise ja hilisema toitmise kulude risk juhul, kui ta ei leia usaldusväärset ja ressursirikast kaaslast. Arvake ära kumb on naine ja mäherdune mees?

Igal juhul peab üks neist tänu suurele pandile olema oluliselt ettevaatlikum ja nõuab otsustamiseks rohkem tõendeid ning aega. Teisel on valida kas jääda uue elu jaoks vajalikke ressursse panustama või lahkuda nelja tule suunas, sest tal on palju geneetilisi sõnumeid, mida piisavalt madala hinna puhul meelsasti levitab. Sestap on tema olukord valikutes vabam ja käitumist iseloomustab väiksem ettevaatlikkus. Kõigest hoolimata otsivad mõlemad teineteist, tehes seda enamasti tundeküllase ägedusega. Kumbagi koodi on vaja uue ja varsemaga paljus sarnase, kuid saadetistest mõõdukalt eristuva elu alustamiseks.

Niisiis on mõistetav, miks naised kalduvad hindama mehe puhul ressursse ja kasulikkust. Takseerides ürgsemale töövõimele vihjavat lihaskonda tuharatest õlavarteni kuni modernsemate signaalideni autost palgani. Mehed seevastu ostivad hakkamasaamise, viljakuse ning elu hoidmise märke. Neist mõned ühtivad kehalise iluga, sest puhtad jooned, keha sümmeetria ning proportsioonid jaoti seostuvad nii tervise kui geenidesse peidetud potentsiaaliga. Ometi ei vali armastus ilusaimat, vaid midagi muud. Selle muu ilu trumpav mõjuvus kõneleb ilmselt veelgi rohkem postipakkidesse varjatud kvaliteedist. Näiteks õnnestub vananemisel ilu mõjutada, aga see „muu“ kestab.

Mõistatusliku püüdmiseks meisterdab kultuur visuaalsest ja sõnalisest kunstist võrke. Sport kultuurivormina peaks püüdlema sama, pannes mehed ja naised tegema erinevaid asju. Millegipärast nii pole juhtunud. See, et leidub ühiseid spordialasid, ainult eksitab ning seostub modernsemate sotsiaalsete protsessidega. Taolisel rajal mõeldakse lihtsamalt ja loetakse peamiselt võitjaid.

Sestap on üha raskem märgata, et küsimus polegi võitmises. Geenide demonstratsiooniks oleks võitjaid lihtsalt liiga vähe. Liigtugevad on tihti ka normist liialt eristuvad. Nagu näiteks Caster Semenya. Sport toob esile inimliku ohverduste, tahtejõu, eneseületamiste, taiplikkuse, aususe, empaatia ja siit edasi tasahilju eristuvadki meestele ja naistele esitatavad ootused. Igaüks võib mõelda, mida ta tegelikult sportivas inimeses märkab. Ja mis muutub kui mängu lisada sugu. Ning kui nõutud ollakse Caster Semenyat vaadates.

Oleme jätnud naiste spordi arendamata ja selle asemel meelitanud naistes esile mehelikkuse.

Ametnike jaoks toodab Casteri organism liialt palju meessuguhormoon testosterooni. Sestap mehelikum töövõime. Seda  esitabki IAAF uue reegli põhjendusena ja asetab sügisest Casteri ja teised sarnase saatusega inimesed eristuva soolise arenguga sportlaste klassi. Pelgalt kergejõustikus kohtab analoogse pärilikult kõrgema testosterooni tasemega naisi 140 korda suurema tõenäosusega kui tavapopulatsioonis. Võitmisele orienteeritud sport on sellistele indiviididele nagu magnet.

Õigemini lõks. Sest kui nad soovivad võistelda naistega, siis peavad pikema aja jooksul hoidma ravimite abiga testosterooni taseme „naiselikus“ vahemikus. Vastasel juhul mingu meeste võistlustele. Andes lõpuks võimalusel meestel naisi võita. Õigemini mitte, sest tegemist oleks eristuva soolise arenguga sportlasega.

Mõelge välja naiselikke spordialasid. Need ei pea olema seotud pesupesemise ega tite kandmisega, aga ka mitte lihtsalt tantsimisega. Naiste maraton või muu taoline. Tõenäoliselt seniks, kuni keegi pole mõelnud välja midagi paremat. Kui uskuda geenide kandmisest tulenevate lahknevuste mõju naiste ja meeste eristuvale käitumisele ning seotud väärtussüsteemidele, tasub lahendust otsida ürgse rolliga geenide postiljoniks olemisest. Vastasel juhul jääb sport valima Caster Semenya geene, samal ajal röövidest talt võimaluse olla naiselik naine. Olge siis meheks, naised!

Kristjan Port

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Kord kuus kirjutab ta Edasile kolumni teemal, kuidas lihaste kasutamine teeb rõõmu peale ja vastupidi. Loe artikleid (19)