Postimehe juhtkiri tõstatas 11. juulil küsimuse, miks mõned tragöödiad tekitavad ülemaailmset huvi, kaastunnet ja kaasaelamist ning miks mõned mitte. Murelikult nenditi, et mõistatuse lahendus aitaks ehk tulevikus Eestitki, teema üleskerkimise taustaks oli äsjane Tai jalgpallimeeskonna poiste ehk 12 “metsanotsu” nagu kodumaal neid hellitavalt kutsutakse, päästmine sügavast koopast. No kas pole armas, “metsanotsud”?
Empaatia on võime aru saada teise inimese tunnetest neid nagu ise läbi elades, end teise inimese olukorda ette kujutada, temaga oma mõtteis ja tunnetes samastuda. Tai koopajuhtumi puhul on globaalseid samastumispunkte tõesti palju. Alates sellest, et pimedasse koopasse veevangi kinnijäämise hirmust saavad aru ka need, kes pole iial ise koopas käinud. See on ürgne esivanematelt pärandunud hirm.
Hea küll, kui koopahirm on sõnulseletamatu ja mitte nii käegakatsutav, siis jalgpall on ju lähedane teema! Vaata, mis kodus televiisorist on jooksnud viimase kuu ajal? Tõesti, kui üks jalgpallimeeskond on koopas lõksus ajal, mil televiisorid üle maailma näitavad pidevalt jalgpalli maailmameistrivõistlusi, siis see teema on uudisena prantsatanud juba valmis meediakiirteele, võimas mootor peal ja puha.
On ka neid, kes jalgpallist ei huvitu, kuid varateismelised spordipoisid, need on ju nagu minu, sinu, meie pojad, vennad, lapselapsed, klassikaaslased, väga omad ja lähedal. Kohutav mõelda, kui nad kõik koos õnnetusse satuvad! Kõikide spordipoiste, olgu nende alaks ragbi, pesapall, korvpall või muu, vanemad tunnevad kohe hirmu ja ängi ning ei jõua ära oodata, kuna poisid leitaks ning päästetaks! Koopadraama, jalgpall ja lapseohtu poisid on selle Tai juhtumi kolm üleilmse empaatia tekitamise algelementi. Aga neile lisandus rida muid.
Võime samastuda
Juhtkirjas küsiti, et kuidas Tai poiste olukord erines “Aafrikas ja Lähis-Idas islamistide poolt vangistatud ning seksiorjusesse sunnitud tüdrukute olukorrast? Või miks ei elata samasuguse igaõhtuse pinevusega kaasa Põhja-Korea koonduslaagrites olijatele või kasvõi Venemaa poliitvangidele?”
Küsimuses endas on vastused olemas: “islamistid”, “Põhja-Korea” ja “Venemaa” on ju kurjad ideoloogilised jõud, millega tavainimene võidelda ei suuda ega saa ning “seksiorjus”, “koonduslaager” ja “poliitvang” on olukorrad, millega inimesed üldiselt ja maailmaüleselt isiklikult samastuda ei oska.
Samastuda saab “koopa”, “jalgpalli” ja “teismeliste poistega”, neid on igal pool ning need ei kanna endas kurjust. Mööndusena siiski, et kui “Venemaa” esitlemine kollina oli veel 10 aastat tagasi läänemaailmas mõttetu üritus, siis viimastel aastatel hakkab nii Euroopas kui Ameerika Ühendriikides Venemaa trollimise ja teiste riikide sisepoliitikasse sekkumise tõttu tekkima võimalus, et Eesti hoiatusi Venemaast kuulatakse maailmas edaspidi suurema empaatiaga. Venemaa hübriidjalajälgi ja lausa mürgiampulle leiavad lääneriikide inimesed nüüd oma kodutänavail.
Religiooni, ideoloogiat, puudutas Tai juhtum vaid servast, ning sedagi positiivselt. Abitreener Ekapol Chantawong on endine budistlik munk, kes õpetas poistele koopas mediteerimist. Kõhnade jalgpallipoiste naerunägudest ning nende viisakatest waii-kummardustest paistis muule maailmale välja kohe nende väärikus ning mehisus. Nad polnud nutused kauged võõrad ohvrid, vaid hättasattunud head ja omad, keda tuleb aidata. Ainus inglise keelt valdav jalgpallipoiss Adul Sam-on (14) pole budist, vaid kristlikust Birma immigrantide perest, kel pole ühegi riigi kodakondsust. Ometigi poliitikat ning ideoloogiat ning selleteemalist sõdimist koopadraama kajastusse ei tulnud. Avaldati hoopis lootust, et peaminister Prayuth annab poisi perele erakorraliselt kodakondsuse. Religioonist, ideoloogiast ja poliitikast imbus meediasse vaid positiivset peegeldust.
Lugulaul Heast ja Lootusest
Endine Associated Pressi Kaug-Ida korrespondent Ted Anthony lahkab sama globaalse empaatiapuhangu mõistatuse teemat Bangkoki Posti 12. juuli juhtkirjas. Paljude muude põhjuste hulgas rõhutab ta meedia otseülekannete jõudu. Üle maailma said inimesed vahetult kogeda teleuudiste vahendusel OTSE hirmu, põnevust ning lootust ja nii päev päeva järel, nagu seriaali, kus iga uus osa toob uue pöörde ning lõpuks õnneliku lõpu.
See on ju lugulaul Heast ja Lootusest, mida kõik maailma rahvad tahavad kuulda ja näha. See on kannatuste ja ohtliku seikluse draama, kus erinevad maailma inimesed saavad reaalselt käe külge panna ja aidata. Esimesed kangelased Richard Stanton ja John Volanthen, kes poisid koopast üles leidsid, on küll maailma parimad eksperdid koopasukeldumises, kuid tavaelus on nad tagasihoidlikud briti mehed, Stanton on endine tuletõrjuja, nüüdne pensionär ning Volanthen on IT-konsultant. Need on keskealised mehed, kellega taas paljud üle maailma end samastada saavad. On tähtis, et nii olukorra ohvrid kui päästjad kangelased on nagu meie, nii tekib ja paisub meis empaatiatunne.
Tai võimudel oli tõelist taipu kuulata välismaised nõuandjaid ning neid väga operatiivselt appi tuua. Wikipedia andmeil oli päästetöödes esindatud lisaks Taile veel abilisi 19st riigist. Kõikide nende maade meedias figureerisid ka kaasmaalastest päästjad oma isiklike lugudega ning lisasid samastumisvõimalusi. Kauge mägi võõras Tais muutus lähedaseks. Vähetähtis pole siin ka ilmselt tõik, et paljud inimesed on Tais suvitamas või turismireisil käinud ning heade mälestustega lahkunud.
See, et reaalajas iga päev kasvas Wikipeedia artikkel Tham Luang koopast pääsemise kohta inglise keeles, näitas sündmuse globaalset ja professionaalset kajastust. “Näo” ehk väärikuse säilitamine on Tais, nagu ka mujal Ida-Aasias kultuuri alustala, koopadraamas viidi see läbi perfektselt. Tai võimud kontrollisid meediale antavat materjali ning meedia ligipääsu koopasuule. Ainus info, mis hukkunud mereväe veterani ja nüüdse kangelase Saman Gunani kohta anti oli, et tal “lõppes hapnik”. Kedagi pole süüdistatud, vastupidi, ka teised osalised on kangelased. Hüsteeriat ei õhutatud, vaid kutsuti rahvusvaheline abivägi ning anti lootust ja lubati õnnelikku lõppu.
Tai võimud kujundasid teadlikult ootuse, et kõik päästetakse. Ning siis nad viisid selle narratiivi tegelikkuseks.
Kogu lugu on nagu parim Hollywoodi filmi käsikiri, kus osalistel on ka kenad näod. Üle nädala pimedas koopas nälginud poisid naeratasid kaameratele avalalt ja siiralt ning panid käed kokku sügavaks wai-kummarduseks. Sellised on inimnäolised ohvrid, keda kogu maailm tahab päästa. Need on atraktiivsed ohvrid, keda lendab päästma ka raketimees Elon Musk!
Mida oleks Eestil sellest õppida?
Eestlasi on sümpaatsete ohvritena kujutanud naiste poolt tehtud äsjane kodumaine film “Seltsimees laps”. Ema ootava väikese armsa tütre ning tema muutuste keerises eksleva kena isaga saavad maailmas samastuda kõik. Fookus selles filmis pole kurjal kommunistlikul Venemaal, nõukogude koonduslaagritel ning Siberi rongil. See on empaatialeidmisel teednäitav!
Seega kujuteldava tulevikus juhtuva katastroofiolukorra algosakesi – näiteks nagu koobast, jalgpalli ja meeskonda valida ei saa. Küll aga saab Eesti muud ise suunata ja mõjutada.
Esiteks, kui vähegi võimalik, hoida kuri ideoloogia ja selle ohvriks olemine sündmuse kajastamise fookuse tagaplaanil. Sellega on muu maailma inimestel tõenäoliselt end raske samastada.
Keskendu inimestele, kes kannatavad ja võitlevad headuse eest. Kujunda õudse sündmuse lahendamisest positiivne õnneliku lõpuga jutustus, tee hea visuaalne seriaal, ning vii see täide.
Kaasa selleks rahvusvahelist abi, maailma parimaid eksperte. Anna lootust ning teavet ja liikuvat efektset pilti meeldiva välimusega osalistest pidevalt ja OTSE.
Räägi osaliste lugusid positiivses inimlikus võtmes. Pea kohe sündmuse professionaalset kroonikat. Kujutle, et tegemist on Disney filmiga, kus head võidavad!
Mai Loog
Mai Loogil on filosoofiadoktori kraad Tampere ülikoolist sotsiolingvistika alalt. Ta on mitme keeleteadusliku raamatu, sh. Eesti Esimese Slängisõnaraamatu ning mitme Tai-teemalise raamatu autor. Mai Loog elas 20 aastat (1997-2017) Bangkokis, Tais, kus oli alguses Postimehe mittekoosseisuline välisuudiste kirjasaatja ning hiljem Eesti Ekspressi reisikirjasaatja regulaarsete kolumnidega Kohvris. Ta on 12 aastat töötanud rahvusvahelises turu-uuringutefirmas, kus konsulteeris 9 Aasia riiki brändide arengu alal. Täna on Mai Loog kodumaise moebrändi Donna Nordica loovjuht. Loe artikleid (2)
