Marko Mihkelson: Helsingis maailma ei muudetud

Eestis on juba kostunud arvamusi, et Trumpi ja Putini tippkohtumine pööras maailma pahupidi ning et meil tuleb nüüd hakata otsima teid, kuidas isolatsiooni vältimiseks ise Venemaaga suhteid parandada. See on eksitav hinnang – Eesti välispoliitika koordinaatteljel pole midagi muutunud. Helsingi tippkohtumine ei muutnud maailma, vaid kinnitas suure jõumängu jätkumist Venemaa ja Lääne vahel.

1997. aasta märtsis Postimehe Moskva korrespondendina Helsingis Jeltsini ja Clintoni tippkohtumist kajastades tajusin toonases õhustikus ootusärevust. Ühest küljest oli USA-Vene suhete seis võrreldamatult pingevabam kui täna. Teisalt teravdasid suhteid suured julgeolekupoliitilised valikukohad. Helsingi kesklinnas võis märgata kodanikuühiskonna aktivistide loosungeid, millel hoiatati Jalta lepetele sarnase ohu eest.

1997. aastal Helsingis, Clintoni – Jeltsini kohtumine I Foto: Marko Mihkelson

Toona otsustati Helsingis suuresti Eesti ja laiemalt kogu idapoolse Euroopa saatus, kui USA president keeldus vastu võtmast Venemaa presidendi pakkumist Balti riikide julgeoleku tagamiseks. Paar kuud hiljem sõlmiti Vene-NATO aluslepe ning NATO Madridi tippkohtumisel 1997. aasta juulis algas alliansi laienemine, mis pole lõppenud tänaseni.

Venemaa strateegilised valikud suhetes Läänega hakkasid ilmnema juba 1990ndate aastate keskpaigas, kui välisministriks tõusis USA unipolaarsust vastustanud Jevgeni Primakov. Välisluure juhi kohalt esmalt välis- ja hiljem peaministriks saanud Primakov taastas sisuliselt Venemaa pikaajalise poliitika Lääne suunal. Selle strateegiliseks eesmärgiks oli ja on tänaseni demokraatliku Lääne mõjuruumi tõrjumine oma piiridelt ning autoritaarse Venemaa mõjuruumi ja maailmapositsiooni taastamine.

Kui 1990ndatel nappis Kremlil veel ressursse suuremaks strateegiliseks vastandumiseks, siis pärast president Putini Müncheni kõnet 2007. aastal on olukord teistsugune. Venemaa soovib muuta Euroopa julgeolekuarhitektuuri viisil, mis võimaldaks tal taastada impeeriumi aegadele sarnaneva mõjuruumi. Lisaks on Venemaa revanšistlikuks eesmärgiks taandada eeskätt USA maailmapoliitika liidrirollist ja suurendada oma mõju Euroopa julgeolekupoliitiliste valikute üle.

Samal ajal on Ameerika Ühendriigid ja teised lääneriigid, sealhulgas Eesti, pidanud pärast Nõukogude Liidu varisemist alati esmaoluliseks normaalsete suhete loomist Venemaaga, mis põhineksid Berliini müüri kokkuvarisemisel tekkinud vaba ja jagamatu Euroopa tunnustamisel. Vaatamata Venemaa vähesele entusiasmile selles on Lääs jäänud endale kindlaks.

Neljandat aastat kestev sõda Ukrainas on kõige selgemaks tõenduseks sellest veelahkmest, mis ei võimalda lähemas tulevikus paradigma muutust Lääne ja Venemaa suhetes.

Ükskõik kui palju ka USA president Trump ei sooviks suhteid Venemaaga parandada, taktikalistest üksikküsimustest, näiteks Iisraeli huvide tagamine Süüria kontekstis, kaugemale ei jõuta.

See oleks võimalik üksnes siis, kui Valge Maja või ka mõni suurem lääneriik teeks kannapöörde senises poliitikas. Trump on küll mänginud mõttega, et ta võiks Krimmi kuulumist Venemaale tunnustada ja ta ei ole välistanud sõjalise kohaloleku vähendamist Euroopas, kuid USA sisepoliitikas ei leiaks ta nendele mõtetele mingit arvestatavat toetust.

Venemaa omakorda näib lootvat pikale mängule. Putin ütles veel kevadel, et ükskord teeb Ukraina ikkagi “õige” valiku ja loobub Euroopa suunas kiikamisest. Ilmselt loodetakse Moskvas, et Euroopa lihtsalt väsib laienemast ja et Ukraina on liiga suur edukaks integreerimiseks.

Venemaal on aega kannatada. Samal ajal kasutab Moskva peaaegu avalikult oma aktiivseid meetmeid lääneriikide sisepoliitika mõjutamiseks. Trumpi kriitikavaba meel Helsingi tippkohtumisel üksnes lisab hagu uutele võimalikele avantüüridele. Eriti murelikud peaksid olema Venemaa opositsioonipoliitikud ning Ukraina vabaduse eest seisjad. Surve nendes suundades pigem kasvab kui kahaneb.

Moskvas loodetakse võib olla sellelegi, et USA president Trump suudab ise teha rohkem Lääne ühtsuse murendamiseks kui seda ükski Venemaa mõjutustegevus saavutaks. Trumpi äsjane ringreis Euroopas, mis algas Brüsselis NATO tippkohtumisega, jätkus visiidiga Ühendkuningriiki ja lõppes Helsingis, tekitas pehmelt öeldes palju segadust liitlaste leeris. Mitte kunagi pole ükski USA president ähvardanud NATOst lahkumisega ega nimetanud Euroopa Liitu vastaseks. Trump suutis seda teha vähem kui nädala jooksul.

Kuigi Saksamaal on juba mitmeid kordi rõhutatud, et Berliin ei saa enam täiel määral loota Valgele Majale, ei ole tänaste ohtude juures olemas alternatiivi transatlantiliste liidusuhete püsimisele. Eesti huvides on vältida kõigiti olukorda, kus me peaksime hakkama valima Euroopa ja Ameerika vahel.

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson

Marko Mihkelson on ajaloolase haridusega ajakirjanik ja poliitik. Ta on töötanud Postimehe Moskva korrespondendi ja peatoimetajana ning juhtinud Riigikogus väliskomisjoni, Euroopa Liidu asjade komisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Ta on raamatu "Venemaa: valguses ja varjus" autor, kirjutanud õpikutekste ning analüüsinud rahvusvahelisi sündmusi nii Eesti kui välisajakirjanduses. Edasis kirjutab Marko Mihkelson kaks korda kuus Eestile olulistel välispoliitilistel teemadel. Loe artikleid (28)