Siim Pütsepp: teeristirahvas & tulumaksutagastuspäev. Milleks maailmale Eestlane?

Maja ristteel I Foto: Pixabay.com

Leedukad elavad mingis teises maailmas. Mõte, mida on aeg ajalt kuulda Eestlaste suust, kes on pidanud nendega lähemalt kokku puutuma. Põhjenduseks tõik ajaloost, et nende riigi piirid ulatusid kunagi läänemerest mustani. Et leedukad elavad seetõttu mingis imelikus mõttemaailmas, mida tegelikult olemas ei ole.

Kuid, see impeerium on alles, jah, mitte füüsiliselt, aga loona, nende peades. Ja see on midagi, mis annab leedukatele meist enam eneseuhkust ja julgust olla nemad ise. Eestlaste kollektiivne teadvus aga räägib ikka haledat lugu 700 aastasest orjapõlvest. Mitte sellest, et enne muistset vabadusvõitlust olime suurepärased kaupmehed, rauamüüjad, meresõitjad, piraadid, röövlid ja sõdalased. Kõik, mida üks edukas rahvas pidi toona olema. Et öselastel oli Vatikanis oma esindus, et nad viskasid vallutajad mitmel korral “uksest välja” ja tegelikult otsesesse orjusesse ei jäänud. Et olles olnud ca poolteist sajandit nn orjarahvas, suutsime võõrvõimu vastu Jüriööl üles tõusta. See ei oleks olnud võimalik, kui oleksime olnud orjad, nagu me seda täna mõistame. Et see tõeline orjus saabus alles koos Vene keisririigiga. Loomulikult on need lood ja jutud mõneti jäänud meie eest peitu tänu sõbralikule nõukogude kooliharidusele.

Maailma ajaloos ei ole rahvaid, kes poleks pidanud kannatama, nägema raskeid aegu ja enda eest seisma. Veelgi enam on rahvaid, kelle kannatused on lõppenud igaveseks, sest neid enam ei ole. Aga meie oleme endale pähe tõmmanud ohvri mütsi. Vaadake meid, kui vähe meid on ja kui haledad me oleme. Kõik on käinud meid kiusamas. Kuid me oleme alles. Väikseim rahvas oma riigiga (pärast islandlasi). Küll korduvalt peeneks jahvatatud mitme veskikivi poolt, kuid jätkuvalt oma keelega. Miks? Õnnelikud juhused? Rahva tarkus? Loomulikud oskused ellu jääda? Jumal seda teab. Kuid selge on see, et me ei ole siin sellepärast, et see oleks kellelegi kasulik.

Siit tõstatubki käesoleva artiklisarja põhiküsimus: Milleks maailmale Eestlane? Kas haletsemiseks?

Oleme sisenemas taaskord ajajärku, kus hakkavad domineerima tugevamate jõud ja diilid.

Sinna ei ole midagi parata, see on inimeseks olemise hind. Seega on meie küsimus, kas ja kuidas me seekord sellest “mängust” välja tuleme. Minevikku vaadates võiks ju loota, et elasime üle 700 aastat orjust ja 50 aastat nõukogude liitu. Kuid täna oleme rahvana seisus, kus meil pole millegi eest võidelda. Pole oma lugu, sihti ja ühtsust, pole arusaama, kes me oleme? Kogu sisepoliitika keerleb toetuste ümber. Kuidas kõigile niisama rohkem raha anda. See süvendab ohvrimeelsust ja abitust. Üha enam tekib Eestlasi, kes süüdistavad oma eluolus riiki.

Välispoliitika eesmärk on lugeda võimalikult täpselt teiste soove ja tormata neid täitma. Selge, et sõpradega peab olema solidaarne, ent tuleks olla võimeline ka ise initsiatiivi näitama. Kuid selleks peab olema julgust ja eelkõige ideid. Kuid meie oleme “ohvrid”, siis ohvrid ei algata, vaid reageerivad ja seda neilt soovitud viisil. Majanduspoliitika räägib investeerimiskliimast ja välisinvesteeringutest. Kõigest sellest, mis pageb esimese probleemi korral. Alustades meie armastatuimatest kaubamärkidest – Rootsi pankadest, Eesti majanduse alustaladest. Seal me enam ei ole lihtsalt ohvrimeelsed, vaid juba reaalsed ohvrid.

See kõik ei ole kriitika riigi aadressil. Valitsus, riigikogu ja parteid on rahva nägu. Aga meil ei ole kedagi valida, öeldakse. Miks peakski olema, kui tundmatute teadlaste asemel valime pensionile siirduvaid saatejuhte. Kui mõtlemist nõudvate ideede asemel valime 50 eurot ükskõik millele juurde. Sellises positsioonis meil pikka pidu ei ole. Meid ei ole maailmale tarvis. Me ei muuda ega arenda midagi. Ainuke jätkusuutlik asi siin maailmas on muutus. Kõik, mis jääb seisma, mandub ja sureb. Nii on see jõgede, rahvaste kui maakera endaga.

Aga kuidas siis saab edasi?

Mida on “teeristirahval” maailmale anda?

Jäägem Eestlasteks, kuid saagem eurooplasteks, on öelnud Gustav Suits. Me tahtsime muutust ning „laulsime“ selle endale. Tahtsime vabaks ja Euroopasse, me saime selle. Takkajärgi arvavad enamik asjatundjaid, et see oli tegelikult ime, mitte loogiline protsess. Me olime kiired ja algatusvõimelised, sest teadsime, mida tahame. Mida me täna tahame? 50 eurot toetust juurde? Viie rikkama riigi hulka? Tänaste eelpool kirjeldatud poliitiliste suundumuste (rahva tellimuse) taustal näen, et esimene korraks tuleb, teist mitte iial. Tahame olla nii väga eurooplased, et oleme unustanud Eestlase. Oma kõige väärtuslikuma „maavara“ ja ainsa unikaalse asja, mida on meil maailmale pakkuda.

Geopoliitilise paratamatuse tõttu oleme määratud „teeristirahvaks“. Siit on läbi käinud märkimisväärne hulk teisi rahvaid, õnneks oleme (seni) ise alles jäänud. Eesti Rahva Muuseumis jätkub eksponaate paljudele külla sõitvatele Euroopa riigipeadele, mis on seotud tema rahvaga. Ja nii tulebki seda mõista, oleme kollektiivselt arenenud, kasvanud ja ellu jäänud just tänu muutustele. Igalt „külas käinud“ rahvalt oleme midagi üle võtnud, kuid suutnud selle kodustada ja kokku segada. Alates keelest, lõpetades kultuuriga.

Üks laevakapten rääkis, kuidas nad nõukogude ajal olid Taani väinades kala püüdmas ja vaatasid saksa televisiooni. Üks hetk kargas läti madrus püsti ja oli imestusest keeletu, et näe, sakslased laulavad tema rahvalaule. Räägime, et meil ei ole oma kööki. Aga kus veel on kombineeritud saksa ja vene köök? Kus lisaks selle süüakse veel Karjala pirukaid ja Kurzeme strooganovi? See „kompott“ ongi meie, Eesti, köök, mida teistel ei ole. Edasi saame minna ainult siis, kui säilitame avatuse ja adapteerumisvõime, kuid seda kõike Eestlase unikaalses kastmes. Tehes „maailma“ enda omaks.

Samas tekib küsimus, et kui ainult võtame, siis mida me maailmale anname?

Sedasama annamegi – oskust võtta erinevaid asju ja ideid ning neid omavahel sobitades luua midagi uut.

Selle nimi on innovatsioon. See ei toimu kunagi sedasi, et tühjast kohast tekib miskit uut. Alati on see mitme asja omavaheline kombineerimine uudsel moel. Ning selline asi on „teeristirahval“ veres.

Kergitame oma ohvrikaabut ning kiigakem, mis selle all peidus on.

Eestlane on sündinud ettevõtja, maailmarändur, loodushoidja, innovaator, kelle juured on sügaval maapõues, kes teeb jonnakalt asju, mida teised ei usu teoks saavat. Avastamise soov, mässumeelsus, haritus ja sõnaahtrus. Julgus ja tegutsemisiha. Need on märksõnad, mis (veel) on meis olemas. Meil on tegelikult paljud asjad hästi, kuid ikka viriseme. Ka see on hästi, sest tahame parimat. Lausa nii, et Eestlasel on keeruline uue tootega välja tulla, kui see pole 100% valmis. Sest häbi on. Häbi, see Eestlase surmavaenlane. Mis küll teised must arvavad. Ning siis jääbki häbi ja mure. Loto ja kalossid.

Kõik meie omadused, mida tajume eurooplastega võrreldes negatiivsena, on see, mis teeb meid eriliseks ja õnnelikuks. Me ei pea end võrdlema teistega. Peame elama ja valitsema oma riiki, arvestades meie eripäradega, mis ei tähenda, et me ei võiks olla osa euroopast. Elada ida ja lääne ristteel ning jääda ellu, tähendab nutikust ja vaimset iseseisvust. Jonnakust. Elada ristteel tähendab omada kõige rohkem uudiseid, oskusi ning avarat maailmapilti. Elada ristteel tähendab kõige rohkem valikuid. Me ei ole geneetiliselt sama rahvas, kes siia tuli jää taandumise järel. Me ei räägi ka sama keelt. Oleme Teeristirahvas, kes kasvab sama koha peal pidevalt uueks. Üks ja ainus.

Välismaa mehed, kes on abiellunud Eestlannaga, arvavad, et nende naine oskab nõiduda.

Kujutad ette, arsti kutsumise asemel pannakse lapsele jalga viinasokid. Antakse mingisuguste tundmata taimede teesid ning lükatakse sibul ninna. Kõige tipuks hõõrutakse rinda veel munaga. Mehel kõht valutab – pipraviin, mitte pool apteeki baierimaa tabletivabrikust. Aga see ei tähenda, et meil ei oleks arstisüsteemi või tänapäeva meditsiinialaseid teadmisi. Lausa õpetame oma arste teistele riikidele välja. Ojaa, eestlasel on käed, jalad küljes, kasvatab ja teeb ise süüa. Vajadusel tegutseb kiiresti ja kaalutletult. Küsige ükskõik milliselt sõjaväelaselt, kes on teeninud koos Eestlastega.

Me (veel) oleme teistsugused ja seda on Euroopal vaja. Jonnakust, mässumeelsust, uuenduslikkust, asjade ärategemist, natuke salakavalat vaikimist ja ettearvamatust. Pakkugem siis seda talle. Kuid selleks on vaja esmalt muuta poliitilist tellimust ehk Eesti rahva mentaliteedi muutust.

Kuidas tekitada vastutust: tulumaksutagastuspäev

Ohvri ja abituse rollist aitab välja peremehe roll, mis nõuab vastutust. Pakun välja veel ühe idee, kuidas seda tekitada.

Eesti rahva suurim pidu ei ole jaanipäev ega Õllesummer. See on hoopis … tulumaksutagastuspäev. Sel hardal hetkel oleks paslik mõelda korra, et Sina, Eestlane, oledki ju see, kes riigile raha annab. Ilma selleta riiki ei oleks. Ilma selleta ei saaks parteid osta meie hääli. Sul ei ole kedagi valida? Arvad, et kõik on petised või vastupidi oled ära moositud mõne ideoloogia poolt. Milleks meile see tsirkus, mille maksame ise kinni ning kus meie enda raha eest müüakse meile „50 eurot toetusele otsa“ mõtteavaldusi? Arvestades, et ca 75% riigieelarvest on tegelikult seadustega paika pandud, siis käib kogu poliittrall ainult ümber 25% kogu rahast. Aga meile räägitakse, et vali mind, ma muudan kõik uueks.

Üksikisiku tulumaks moodustab riigieelarvest märgatava osa. Ja seda raha peaks saama iga isik ise suunata. See on meie otsene rahaline panus ühisesse Eesti nimelisse ettevõtmisesse. Niisiis peab iga isik, kes soovib tulumaksu tagastust, täitma ka ankeedi, mis osas ja millistele ministeeriumidele tema tulumaks järgmisel aastal laekub.

Ministrid peavad suutma hakata selgitama rahvale üsna täpselt, mille jaoks ja miks on tuleval aastal raha vaja. Ehk küsitakse eelarvet oma ideede elluviimiseks.

Mitte niipidi, et lubatakse midagi kokku ja siis pärast hakatakse kraaklema ja kauplema. Mis on peaministri strateegia ja visioon järgmiseks või neljaks aastaks? Mis on eesmärk? Mis saab siis tehtud ja kuhu peab olema jõutud? Kui rahvas tunneb, et teda on petetud või mõni isik on ebakompetentne juht, siis see kajastub ka tema ministeeriumi järgmise aasta eelarves.

Nii saab iga Eestlane teostada ennast oma riigi juures, tunda ennast peremehena ning arendada huvi ja vastutust riigi suhtes. Vastutusest tekib ka armastus ning vajadus loodut suunata ning hoida.

Sedasi tekivad lood, mis muudavad inimesi. Rahvas ei ole väga ammu tundnud tunnet, mille nimel ta kartulikoori sõi. Olla peremees. Ise otsustada. Isamaa ja Emakeel! Ning kui seisame uhkelt endana, saame midagi hakata andma maailmale ning olla kasulikud, mitte hääbuda.

„Milleks maailmale Eestlane“ artiklisarja eesmärk on püüe mõista kollektiivset Eestlast, aru saada, mis teda närib ja seeläbi tuua taas naeratus selle jonnaka ja mässumeelse, ent avastamishimulise ning mõtiskleva lapsemeelse olendi näole.

Siim Pütsepp

Siim Pütsepp

Siim Pütsepp on viimased 18 aastat oma elus tegelenud brändide sünnitamise, tapmise ja aretamisega ehk kokkuvõtvalt lugude loomise, jutustamise ja kirjutamisega ettevõtete eesmärkide saavutamiseks. Minu deviisiks on: kui sa ei müü lugu, müüd hinda. Kusjuures see kehtib kõikides eluvaldkondades. Esivanemate juttude järgi saarlane, võroke, lätlane ja juut ehk kokkuvõttes Eestlane. Loe artikleid (4)