Siim Pütsepp: ood vanaemale. Milleks maailmale Eestlane?

Üks inglane rääkis kunagi, et 15 aastat tagasi siia elama saabudes, tundus, et Eestlased on ebaviisakas rahvas. Sinuga ei vaevuta eriti rääkima, naeratusi pole üldse näha ja kui räägitaksegi, siis lühidalt. Ta tunnetas seda kui lahkusetust, ebasõbralikkust ja külmust teiste inimeste suhtes. See tekitas temas ebakindlust ja tunnet, et ta pole siia soovitud. Et Eestlased on nagu kinnine organisatsioon, kuhu teisi ei lasta.

„Ma ei olnud ebaviisakas – ma olen lihtsalt Eestlane!“ (Kerli Kõiv)

Kui palju te teate meie lugusid või pärimusi, mille moraaliks on midagi nagu: „oleks pidanud teisega ikka viisakas olema“ või „oleks pidanud ikka võõraga hea olema“ vms. „Nukitsamees“ tuleb pähe ja kindlasti on mõni veel, aga pigem näeb Eestlane neid kui lapsikusi või liiga siiraid lugusid. Rohkem on au sees lood sellest, kuidas (sala)kavalus, nutikus, julgus, jõud või pealehakkamine on peategelase päästnud.

Täna see inglane muidugi teab, et me pole ebaviisakad, lihtsalt tugevalt sotsiaalsusele suunatud ühiskonnast meie individuaalsesse kultuuriruumi ümber asudes, tundus see nii. Aga tal oli ka tore mõte, miks me sellised oleme. Asi olevat nimelt Eesti keeles, kus iga sõna kannab endas rohkem infot kui näiteks inglise keeles. Lisaks ei tasu unustada väga olulisi ja eriti tugeva Eestlase karakteriga indiviidide põhilisi suhtlusvahendeid nagu pea noogutus ja raputus. Kujutage ette, kui Eesti mees läheks seltskonda ja hakkaks naisterahvastele oma emakeeles pilduma lauseid nagu: „Oh, darling you look so fabulous“, „Hey pretty one“, „Hallo bella, you are my favourite“ jne.

See tekitaks palju põnevaid küsimärke, alustades mehe kaaslannast. Juba inglise keeles neutraalne tervitus „How are you doing?“ paneb Eestlase harkseisu, kas ma peaks nüüd täpselt rääkima hakkama? Sotsiaalses kultuuriruumis on selline sõnadevulin pelgalt õli, mis määrib suhterattaid ja ei oma sügavat tähendust. Eestlane aga peab ennast alkoholiga „määrima“, mis alandab sotsiaalse käitumise barjääre. Rahvakeeli on alkohol rumalaks tegev. Sellena, Eestlased, näevadki sotsiaalsust – rumalusena.

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld; ära hõiska enne õhtut; enne mõtle, siis ütle., sõna on nagu lind, lased lendu, enam kinni ei püüa, jne. Eestlasena leian, et tegu on väga tarkade mõtetega. Samas jääb kummitama, et kas pole nende näol hoopis tegu meie kõige suurema hirmu väljendamisega – Eestlane kardab üle kõige jääda lolliks. Teisisõnu võiks kõik need vanasõnad võtta kokku mõttega, et ole vait ja tee tööd. Näed targem välja.

Kas armastus toob leiva lauale? Kas sõprus toob talveks puud riita? Kas nali kasvatab lapsed üles? Need kolm sotsiaalsuse vundamenti ei ole meie arvates muud kui tühine tilu-lilu.

Inglasel oli ka hüpotees, et meie keel on sedavõrd sisukas siinmail välja arenenud hajaasustuse tõttu. See on huvitav mõte, hakka siis naabrimehe lambanahkset vammust kiitma või uurima kuidas tal läheb, kui lõpuks kokku juhtute ja kariloomi kimbutavatest huntidest hoopis rääkida on vaja. Tõesti, olles läbi ajaloo olnud pigem maa-, kui linnarahvas, on ellujäämiseks olnud olulisemad individuaalsed oskused nagu nutikus, uute oskuste õppimine ja usk paremasse ellu, mitte sotsiaalsed võimekused.

„Meil lobisemise eest palka ei maksta…“ (Ingrīda Andriņa/Agnes, “Viimne reliikvia”)

Üks Eestlane kirjeldas oma venda järgmiselt. Istub kontoris laua taga, telefon heliseb. Võtab vastu: „jah“. Paar hetke vaikust, siis lausub: „asjast“. Võiks teha järelduse, et Eestlane ongi kasvanud ja arenenud „metsas“, kus on olulised pigem tegutsemine ja ratsionaalsus, kui jutu veeretamine ja omavaheline lipitsemine. Ses mõttes palun vabandust Eesti naised, teie meestest ei saa veel nii pea libekeelset hurmurit, sest kui ta on juba korra öelnud „ma armastan sind“, siis selle lühikese lause taga on tegelikult pikk jutt ja suur maailm. See tähendab tema jaoks kõike, et sa oled kaunis, ihaldusväärne, tark, ma tahan sinuga lapsi, kodu ja kõike muud. Erinevalt ingliskeelsest „I love you“, mis ei pruugi mõnes kontekstis tähendada enamat, kui et ma talun sind.

Kui peaks lühidalt kokku võtma kohaliku teeninduskogemuse, siis oleks see: neutraalse lõpuga massaaž. Asi sai ju aetud. Teisalt oleme sellega ka rahul. Toit on laual, maitses hästi ja jumala eest, et ei küsitaks „kuidas maitses“. Sest siin pean pobisema: hästi. Aga see tähendab ju väga palju, et olen rahul kõigega, alates sisekujundusest, lõpetades koka näoga. Ma ei saa ju seda öelda, kui pole igas detailis veendunud.

Ent hoolimata kõigest sellest, vajab Eestlane ka armastust, sõprust ja nalja. Ja üks asi, mis teda õnnetuks teeb, on sotsiaalne käpardlikkus, nende tunnete väljanäitamise, nendest rääkimise ja vastavalt käitumise oskamatus. Küll on Eestist lahkujate kirjeldusi teemal, et ühiskond haige ja kuri. Ei öelda vabandust, kui tänaval otsa komistatakse. Poes trügitakse tuima näoga sinust läbi. Võõraid ei tervitata. Situatsioonid, mida välismaalased lahendavad mängleva kergusega lausudes pardon, naeratades või tervitades. Neid seiku ja situatsioone on lugematul hulgal, kus Eestlane on paremal juhul tummahammas või jätab sootuks kohtlase mulje. Ja see on hetk, mida tunnetab ta ka ise ning seejärel lahendab olukorra kas põgenedes või kogu oma „barbaarsusega“, sest ta kardab jääda lolliks. On ju meie põhiline mure, et mis teised meist arvavad. Tegelikult ei ole meil midagi teistega inimeste vastu, Eestlasel lihtsalt ei ole oskusi ja enesekindlust lahendamaks sotsiaalseid situatsioone.

Me oleme individualistid, mõtlejad, unistajad ja mässajad, mitte sõbrad, naljamehed või armastajad.

Kuid see ei tähenda, et neid omadusi meil poleks või neid vaja ei läheks. Nii eraelus kui äris on need vägagi vajalikud. Kindlasti ei saa Eestlasest sotsiaalset võlurit, pole vajagi, meie eripära ja tugevus seisneb mujal. Aga peaks saama nii palju, et me seda ei kardaks.

Eestis on üks grupp inimesi, kes valdavad suhteliselt hästi nii sõbralikkust, nalja, kui armastust. Need on meie vanaemad ja mingil määral ka vanaisad. Nad on elanud piisavalt kaua, et mitte karta lolliks jäämist ja seetõttu olla sotsiaalselt võimekamad. Ja siit ka idee…

Kaotame lasteaiad ära! Ood vanaemale

Lasteaiad loodi tööstusrevolutsiooni ja sellele järgnenud linnastumise järelmina. Alguses selleks, et kasvatada uusi töölisi juba maast madalast. Ühed väärtused ja vajalikud oskused kõigile. Täna rahuldab lasteaed vanemate vajadust, minna peale emapalga lõppemist tööle. Meie ühiskondlik korraldus on tuhandeid ja enamgi aastaid sätestanud, et võimalusel kasvatavad lapsi nende vanavanemad, kes enam füüsilises töös nii tegusad ei ole. Just nemad on andnud lastele hoiakud ja väärtusi, õpetanud ühiskondlikke keelde ja käske. Neile andnud edasi teadmisi, mis kogunenud pika elu jooksul ja õpetanud oma eeskujuga, kuidas käituda. Aga viimase paarisaja aastaga on see ülioluline teadmiste liin läbi lõigatud. Enamgi veel, tänase elukorralduse juures ning oma individuaalse maailmapildiga, oleme tihti läbi lõiganud suhted vanavanematega üldse. Nad on mingid tegelased, kes elavad kuskil eemal, kelle juures tuleb aega ajalt muru niitmas käia, jõulude ajal läbi hüpata või emadepäeval helistada. Põlvkondade ülene suhtlus on hääbumas, mis tegelikult peaks õpetama inimeseks olemise aluseid. Eestlaste puhul siis puudu jäävaid sotsiaalseid oskuseid.

„Meie lapsed nutavad lastehoius, vanaemad üksi kodus, sellal kui vanemad käivad tööl ja riigil ei jätku raha kellegi jaoks.“

Laps omandab 80% emotsionaalsetest põhialustest kuni kolmanda eluaastani. Täna aga surume nad pooleteise aastaselt sõime, kust igal hommikul lahkutakse lapse ja enda allasurutud pisarate saatel. Vähe on maailmas kurvemat vaatepilti, kui pooleteise aastasele nutvale lapsele aknast teeseldud naeratusega lahkudes lehvitamine. Mõni vanem on uhke, et tema laps on nii iseseisev, ta ei nutnud. See on pigem märk emotsionaalse sideme nõrkusest, kui maailmavallutajast. Seejärel lähevad nad lasteaeda, kus jätkub ühtede ja samade väärtuste õpetamine neile kõigile. Ükskõik, kui palju õpetajad ka ei püüa, ei saa kõik lapsed kasvada sel ajal nii nagu neid on loodud.

Samal ajal veeretavad mõned vanaemad viimaseid aastaid enne pensioni kultuurimaja koristajana või on juba pensionile siirdunud ning vaatavad päevad läbi lihtsalt aknast välja. Tegelikult teovõimelised, täis elukogemust, armastust, sõprust, nalja ja sotsiaalset tarkust. Unikaalsed ja parimad kasvatajad oma lapselapsele. Sügavalt hoolivad ja laste soove arvestavad ning aega terve maa ja ilm, et see pühendada neile, kel seda on enim tarvis.

Vanaemapalk!

Vanemad teevad küll kõvasti tööd, kuid siiski ei jätku meil rahvana raha lasteaedadele ega vanavanematele pensionideks (miks ei jätku, loe artiklisarja esimesest või teisest osast). Kaotame ära sõimed ja lasteaiad. Kaotame ära sotsiaalse puudujäägi ja käpardlikkuse. Kaotame ära põlvkondade vahelised lõhed ja maksame vanavanematele pensionilisa lastelaste kasvatamise eest.

Jah, kõik vanavanemad ei soovi seda. Jah, kõik vanavanemad pole elus. Jah, tihti elavad vanavanemad teises linnas või maal. Me ei saa kõiki lasteaedu lõplikult kinni panna, küll aga saame lisarahaga motiveerida vanavanemaid, saame nii mõnedki perekonnad Tallinnast tagasi kodukohta, saame lasteaedade kogukulusid väiksemaks ja seeläbi tõsta ka alles jäävate õpetajate palku, keda nagunii jääb aina vähemaks. Aga kõige olulisem – Eestlane saab rohkem uusi Eestlasi. Tulevikus on meil hulga emotsionaalselt võimekamaid, huvitavamaid Eestlasi, kellel on lisaks kõigele alles ka põlvkondade ülesed tugevad sidemed.

Sidemed on lood ja mälestused, õnnestumised ja ebaõnnestumised, naeratused ja pisarad. Need on Eestlaste lood, mis hoiavad meie unikaalsust ja aitavad meil läbi maailma edasi kesta ja minna. Armastus oma inimeste, keele ja maa vastu. Isamaa ja emakeel!

Lõpetuseks üks suurepärane klipp Eestlaste sotsiaalsest kompetentsist.

Järgmises osas teeme vahekokkuvõtte eelnevatest artiklitest ning vaatleme Eestlast ja tema lugu nende teadmiste valguses. Ja kuna lähenemas on Eestlaste üks tähtsündmusi – valimised ja praegu on uute erakondade tegemine popp, siis ülejärgmises osas räägin, kuidas 600€ eest teha partei, mis toob valimistel minimaalselt 10%, aga hästi tehtuna, mine sa tea… Oleneb, kui kõvasti olemasolevad tegelased kavatsevad Eestlase mässumeelsust veel õrritada.

„Milleks maailmale Eestlane“ artiklisarja eesmärk on püüe mõista kollektiivset Eestlast, aru saada, mis teda närib ja seeläbi tuua taas naeratus selle jonnaka ja mässumeelse, ent avastamishimulise ning mõtiskleva lapsemeelse olendi näole.

Siim Pütsepp

Siim Pütsepp

Siim Pütsepp on viimased 18 aastat oma elus tegelenud brändide sünnitamise, tapmise ja aretamisega ehk kokkuvõtvalt lugude loomise, jutustamise ja kirjutamisega ettevõtete eesmärkide saavutamiseks. Minu deviisiks on: kui sa ei müü lugu, müüd hinda. Kusjuures see kehtib kõikides eluvaldkondades. Esivanemate juttude järgi saarlane, võroke, lätlane ja juut ehk kokkuvõttes Eestlane. Loe artikleid (4)