Leedukad elavad mingis teises maailmas. Mõte, mida on aeg ajalt kuulda Eestlaste suust, kes on pidanud nendega lähemalt kokku puutuma. Põhjenduseks tõik ajaloost, et nende riigi piirid ulatusid kunagi läänemerest mustani. Et leedukad elavad seetõttu mingis imelikus mõttemaailmas, mida tegelikult olemas ei ole.
Kuid, see impeerium on alles, jah, mitte füüsiliselt, aga loona, nende peades. Ja see on midagi, mis annab leedukatele meist enam eneseuhkust ja julgust olla nemad ise. Eestlaste kollektiivne teadvus aga räägib ikka haledat lugu 700 aastasest orjapõlvest. Mitte sellest, et enne muistset vabadusvõitlust olime suurepärased kaupmehed, rauamüüjad, meresõitjad, piraadid, röövlid ja sõdalased. Kõik, mida üks edukas rahvas pidi toona olema. Et öselastel oli Vatikanis oma esindus, et nad viskasid vallutajad mitmel korral “uksest välja” ja tegelikult otsesesse orjusesse ei jäänud. Et olles olnud ca poolteist sajandit nn orjarahvas, suutsime võõrvõimu vastu Jüriööl üles tõusta. See ei oleks olnud võimalik, kui oleksime olnud orjad, nagu me seda täna mõistame. Et see tõeline orjus saabus alles koos Vene keisririigiga. Loomulikult on need lood ja jutud mõneti jäänud meie eest peitu tänu sõbralikule nõukogude kooliharidusele.