Kui kõrge usalduse ühiskond sündis ajaloos sellest, et reeglid olid lihtsad ja neist pidi kinni pidama, siis madala usalduse ühiskond ei parane loosungitega, vaid sellega, et keegi hakkab taas reeglitest kinni pidama. Väikesed, igavad, mõõdetavad lubadused, mida tuleb pidada. Selged vastutajad. Selged tagajärjed. Sõnavara, mis ei tee inimestest lapsi, vaid teeb neist kodanikud.
On üks mugav vale, mida korratakse nii poliitikas, meedias kui ka tavavestluses: praegune segadus on ajutine. Et ühiskond on lihtsalt “pärast kriise” pinges. Et inflatsioon rahuneb, intressid normaliseeruvad, poliitika muutub taas tsiviliseerituks, ja me liigume tagasi sinna, kus “kõik toimib”. See eksiarvamus on mugav, sest lubab jätkata samamoodi, pidamata tunnistama, et mänguväljak ise on suisa oluliselt muutunud.






