Vastusena küsimusele, kuidas pühad möödusid, ei saanud ma kunagi vastata „Ah, tavaliselt, nagu ikka,“ sest alati juhtus just siis midagi erilist. Auto alla jäämine, armumine ja jõkke kukkumine on vaid hetked mu elu kirevas jõulugaleriis.
Minu jõulumaagia mälestused ulatuvad aastasse 1988, kui mu ema ja isa olid kolm kuud Kanadas olnud ja tagasi tulid. Olin kolmeaastane ja see sai mu üheks esimeseks mälestuseks. Olin seni vanaema juures Tallinnas olnud, kaugekõnesid vanematega eriti teha ei saanud ja see, et nad koju tulid, tundus juba nagu piisav jõuluime.


