Miks on vajalik andestada ja millal me üldse saame andestada? Ja kuidas andestada seda, mille eest pole keegi andestust palunud, veelgi hullem, pole vahel isegi tehtut märganud?
Pildike suvisest supelrannast. Mudilane, kellegi laps või õde või vend, on mõnuga ja hoolega veepiirile liivalossi ehitanud. Kaevanud kaitsekraave, toonud ämbrikesega vett, pätsinud müürid, tornid ja bastionid. Võib-olla isegi mõne lossielaniku kuhugi paika sättinud. Tõeline saavutus, fantaasias veelgi suurem ja uhkem. Siis aga tuhiseb üks teine laps otse üle rajatud meistriteose, läbi müüride, kantse laiaks astudes, maha jääb ainult purustus ja nutt. Võimalik isegi, et purustaja peatub ja trambib suure naudinguga viimasegi lossist laiaks. Ühelt poolt mõnu, teisalt nördimus ja pisarad. Ilus suvepäev on vähemalt ühe lapse jaoks rikutud. Teisele võib see olla päeva tipphetk, mida võimestab ehitaja nutt ja ahastus. Edasi on loos mitu võimalikku arengut. Kui trampija vanemad peaks juhtunut märkama, nad ilmselt sekkuksid, samamoodi ehitaja vanemad. Järgneb õpetus loovuse ja pingutuse austamisest, enda purustavuse piiramise vältimatusest ja tehtu eest vabandamisest. Mudilased vajavad hoidmist ja piire. Purustamise mõnu on sageli kellegi teise valu. See valu võib läbi elu korduste püsima ja arengut takistama jääda.
Hannes Kuhlbach
Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (72)
