Marko Mäetamm on Edasi tunnuselemendi ratturi autor ja esimesest päevast peale teinud Edasile kaastööd nii kirjutaja kui illustraatorina. Täna, 13. detsembril, saab ta 60-aastaseks ja palusime sel puhul tema pikaajalisel sõbral Kaido Olel kirjutada ühe juubelijutu. Palju õnne, Marko! Pusime ja pintseldame edasi!
Kunagi kui kunstnik John Smith meie hulgast ootamatult lahkus, sai talle kirjutatud järelhüüe, mis vaatamata kurvale põhjusele oli üks üsna lõbus ja mänguline kirjatükk teha. On ju nekroloog üks pika traditsiooniga ja palju praktiseeritud žanr ning tänu sellele on see ka tulvil stereotüüpset, mis on nagu redel ronimiseks. Ainult mine.
Täna saab Marko Mäetamm 60 ja insaiderid teavad hästi, et kõige muu hea kõrval jõudis ta olla ka üks pool kadunud John Smith´ist. Kas nüüd oleks aeg kirjutada tüüpiline juubelijutt ja millised on selle žanri klišeed, mida mööda astudes sobiv pajatus keel põses valmis kirjutada? Sest on ju klišee seegi, et Marko on üks lõbus sell, kelle elu ajab humoorikatest seikadest üle ääre, nii et loomulikult saabki temast rääkida vaid naljatlevalt?
Kunstis, sest Marko on pealekauba või isegi eelkõige kunstnik, on aga tihti nii, et kui miski on ilmne ja tee avali ootamas, siis just seda ei tahaks valida, sest …. see tundub liiga õige ja just seepärast ei vii see tõenäoliselt tõeni. Mul on kuri kahtlus, et ka lõbus lugu lõbusast (kunstnik) Mäetammest oleks paremal juhul vaid pool ja pealegi juba leierdatud osa tõest. Kas mina tean siis tõde ja laon selle nüüd välja? Tegelikult muidugi mitte ja kuigi me oleme Markoga tuttavad ikka juba päris ammustest aegadest ja ma julgeks öelda, et ehk isegi sõbrad, siis teine inimene on jätkuvalt saladus ka siis, kui teda enda arvates tunned.
Siiski tabas mind alles mõni päev tagasi mingi äratundmine, kui juubilar Marko ise kusagil pajatas, kuidas ta oli terve lapsepõlve ja veel jupp teismeliseiga olnud hoopis selline vaikne ja uje poiss. Introvert kui peenemalt öelda. Kuid siis äkki tuli muutus! Taipasin, et tõepoolest pole olemas karismaatilisemat suhtlejat ja esinejat kui see, kes on tegelikult uje ja pigem omaette hoidev. See eufooria ja adrenaliinilaks, kui sa ületad endas selle teise omaette hoidva poole, tõmbad ennast tema käest lahti ja astud rambivalgusesse, vaat see on kaif! Sealt tuleb jõud, mis viib su lendu. Nii et tõesti, ma olen kindel, et just see ta on, meie armastatud Mäetamm, tüüpiline introvert ja nohik oma imeliku sisemaailmaga, kes samas joovastub esinemisest, saab jõudu oma (sise)maailma avalikuks tegemisest, sest selleks peab ta midagi endas ületama ja sealt tuleb ka see eriline hoog ja elaan.
Isegi kui ma eksin, siis Marko annab mulle andeks, sest see on see hind, mis tuleb tasuda kui sa astud lavale. Kõik võivad midagi arvata ja eriti tüütud on veel sõbrad, sest nemad on kindlad, et TEAVAD ja eriti tähtpäevade puhul on valmis kohe suu täis võtma.
Ole terve ja ela 60 aastat veel nagu lubasid, naljatilk.
Kaido
