Kui koolipsühholoogiga vahel õpilaste murede teemal nõu peame, tavatseb ta öelda: “See, mis ravib, on suhe. Lihtne inimlik seotus.”
Neli aastat järjest olen istunud koos gümnasistidega hilisel pärastlõunal filosoofia valikkursuse tunnis, kuulanud õppejõude, teinud märkmeid ja mõelnud kaasa. Ilmselgelt ei ole see kuulunud mu otseste tööülesannete hulka, vaid olnud tingitud isiklikust huvist. Kursuse ülesehitus on vaheldunud, aga eesmärk jäänud samaks: pakkuda maitseproovi elu suurtele küsimustele lähenemise võimalusist läbi aegade. Ida mõtteloost on rääkinud japanoloog Alari Allik, antiigist ja varakristlusest teoloog Tauri Tölpt, uusajast ja 20. sajandist Joonas Hellerma. Viimane tund, mille teema on eksistentsialism, algab vaatega 19. sajandi lõppu, mil suurlinnas tuimestunud inimene ühtäkki avastab, et tunneb end selles maailmas võõrana. Seda ehmatust illustreerib hästi Edvard Munchi kuulus maal “Karje”.
