Läinud nädalal võttis Riigikantselei tööle tehnikaajakirjanik Henrik Roonemaa. Uus ametikoht loodi sellepärast, et meil on hirm. Täpsemalt sõjahirm. Ja see pole hea. Aga siis on meil ka need inimesed, kellel ei ole hirmu – kes ütlevad, et kogu jutt ida poolt tulevast ohust on liialdatud ning mingit sõjaohtu pole. Kõik puhas paanika külvamine. Võib-olla on see isegi kurikaval sepitsus, et inimestelt rohkem makse välja pressida. Ja sellinegi suhtumine pole meie maale ega rahvale hea, pole kohe üldse hea.
Kui palju rääkida sõjast? Kuidas valmistada inimesi ette kriisideks, kui ainuüksi neist kõnelemine vallandab paanika? Ma alustaks isegi natuke kaugemalt. Kui palju rääkida sellest, et asjad võivad minna untsu? Et elus juhtub asju, ja kõik asjad ei pruugi olla meeldivad?





