Järgmised viis kuni kümme aastat on tehisaru küsimuses otsustavad. See on aeg, kus inimkond peab valima, milleks me seda supervõimet kasutame. Ja oskus number üks, mis päästab inimkonna, on eetika, ütleb tehnoloogia- ja AI-visionäär, endine Google X-i ärijuht, kirjanik ning õnneuurija Mo Gawdat, kes on tänavuse Telia Digital Hubi peaesineja. “On oluline, et me oleksime Supermanile eetilised vanemad, kes püüavad maailmas midagi paremaks muuta. Kui me seda teeme, õpib tehisintellekt meilt ja ajal, mil ta peab langetama otsuseid inimestest sõltumatult, teeb ta valikuid, mida tema vanemad on talle õpetanud.” Mo Gawdat andis Edasile eksklusiivse intervjuu, temaga vestles psühholoog ja tööõnne uurija Tiina Saar-Veelmaa.

Mo Gawdat on endine Google X-i ärijuht, kus ta juhtis murranguliste projektide nagu Waymo ja Google Glass arendamist, ning on viimastel aastatel tõusnud üheks mõjukamaks hääleks, kes arutleb, millist mõju omab tehisaru meie tulevikule. Täna töötab ta Flight Story tehisarujuhina, keskendudes tehisintellekti tulevikule, selle vastutustundlikule rakendamisele äride ja ühiskonna arengus. Samuti juhib ta üleilmset liikumist One Billion Happy, mis edendab emotsionaalset vastupidavust ja inimlikku kasvu. Mo on nelja menuraamatu autor, sealhulgas “Solve for Happy” ja “Scary Smart”, ning tema uusim projekt “Alive” (2025) on üks esimesi tehisintellektiga koostöös kirjutatud teoseid. Populaarses taskuhäälingus “Slo Mo” arutleb ta maailma tippekspertidega, kuidas navigeerida keerulises ja kiiresti muutuvas maailmas. Mo filosoofia keskmes on veendumus, et tõeline kasv ja innovatsioon sünnivad teadlikkusest, empaatiast ning julgusest tegutseda ka keerulistes oludes.

Intervjuu toimumist vahendas Telia ja artikkel on novembri lõpuni tausta lugemiseks.

Olles kuulanud teie intervjuusid ja lugenud artikleid, sain teada, et õnne teema juurde tõi teid isiklik tragöödia, poja kaotus, mille järel otsustasite aidata võimalikult paljudel inimestel maailmas saada õnnelikumaks. Vaadates tagasi sellele teekonnale – õnneteema uurimine, raamatud, algatus One Billion Happy –, siis mis on olnud suurimad õppimiskohad ja taipamised?

Oh, nii sügavad küsimused kohe alguses! Pean ütlema, et ma pole kunagi olnud õnnelikum kui praegu. Samal ajal pole elu ka kunagi olnud keerulisem kui nüüd. See kinnitab minu teooriat, et õnn ei ole midagi, mis meile antakse; õnn on midagi, mille valid, kui tahad.

Minu vaatepunktist pole õnn see, kui hüppad peol üles-alla, õnn ei seisne ka kallis autos, uhkes ülikonnas ega luksuslikus puhkuses. Ma ei arva, et õnne on võimalik leida kapitalistliku maailma lubadustes. Usun, et õnn on rahulikum ja tasakaalukam seisund. Kui leiad, et suudad leppida eluga sellisena nagu see on, siis pole tegelikult vahet, milline elu parasjagu näib. Seda tunnet nimetamegi õnneks. Vaadates tagasi oma elu hetkedele, mil end õnnelikuna tundsid, ei ole seal ühtset mustrit. Võtame või lume, millel pole õnne kontekstis mingit loomupärast väärtust. Elades Eestis, teeb lumi inimese vahel õnnetuks, kui jääd selle pärast tööle hiljaks või sul on liiga külm. Kui tahad aga suusatada, teeb see sama lumi sind õnnelikuks. Lumi iseenesest pole õnne põhjus. Lumi on õnne põhjus juhul, kui sa elult lund tahad.

Oma uurimustööd alustades kirjutasin ühe lihtsa võrrandi: õnn on võrdne või suurem kui vahe meie elusündmuste ja ootuste vahel, kuidas elu peaks olema. Kui vaatan oma elule täna, siis ehkki ma kaotasin oma imelise poja meditsiini vigade tõttu ja olen reisinud õnne-sõnumi levitamiseks üle maailma, mida paljud meist ei kiida heaks geopoliitilise allakäigu ning konfliktide tõttu, saan ma öelda selle kohta, mida soovin, ja eelistan eluga leppida. See ei tähenda, et kiidan kõik heaks. Eluga rahu tegemine tähendab, et aktsepteerin seda kui lähtepunkti, kust mul on võimalik asju paremaks muuta. Olgu siis enda, oma lähedaste või kogu maailma hüvanguks. Ja ma arvan, et sellest arusaamine on meie kohus, mitte luksus.

Enamik meist arvab, et õnn on kingitus, mis järgneb, kui asjad lõpuks korda saavad. Minu vaates on rahulolu ja aktsepteerimise seisund kõigi kohustus ning algpunkt, sest siis saab kogu oma energia ja pühendumuse suunata maailma paremaks muutmisele.

Eesti keeles tähendab sõna “õnn” mitut asja: üks neist on sama, mis inglise keeles, teine aga, et sul oli õnne, sul vedas. Kas vedamine on õnnefilosoofiaga vastuolus või kooskõlas?

See on paljudes keeltes nii. Näiteks glück saksa keeles tähendab nii õnnetunnet kui head õnne. Kas pole irooniline? Kui suudame olla õnnelikud, on see suurim vedamine, mis võib meile osaks langeda. Töö on viinud mind kokku sadade, kui mitte tuhandete miljonäride ja miljardäridega, riigipeade, supermodellide, moeikoonide, filmistaaride ja kuulsustega. Hämmastav, aga saavutused ja staatus ei tee meist kedagi õnnelikuks. Miljardi dollari suurune varandus on vedamine, aga kui sa sellega õnne ei saavuta, siis kui suur kingitus või vedamine see tegelikult on? Kui suur õnn see on? Mida enam sellele mõelda, mida enam inimestelt õnne kohta uurida, selgub, et lõpuks taandub kõik kahele ihale: armastusele ja õnnetundele. Loomulikult ka tervisele, mis on kõigi inimeste põhivajadus.

Rääkides rahakesksest maailmast, töötan igapäevaselt organisatsioonide ja indiviididega ning näen, kui suurt stressi tekitab teadmatus, mis saab töökohtadest olukorras, kus paljud funktsioonid võtab üle tehisaru. Te olete öelnud, et AI asendab peagi tegevdirektorid ja juhid. Kuidas see on võimalik? On see hea või halb, kui nii läheb?

Kas midagi on üldse hea või halb? Vaatame reaalsust. Reaalsus on tänapäeval selline: kui soovime, et ettevõte oleks edukas, konkurentidest ees, kasumlik – aktsionärid ju nõuavad seda –, siis ainus tee on palgata kõige targemad inimesed. Ainus peamine erinevus hea ja halva ajalehe vahel on reporterite kvaliteet, st ajakirjanikud, kes artikleid kirjutavad. Ainus erinevus võiduka ja kaotava advokaadibüroo vahel on nende juristide intelligentsus, kes juhtumitega tegelevad. Siin tuleb aga nentida, et oleme jõudnud olukorda, kus planeedi kõige targem olend igas valdkonnas saab olema masin, mitte inimene. Oleme seda juba näinud keelelise intelligentsuse ja strateegiamängude puhul. Keegi ei võida enam iial tehisintellekti males ega üheski keerulises strateegiaülesandes. Isejuhtivad autod, uskuge või mitte, on 12 korda paremad kui inimjuhid. Teades, et varem või hiljem saab tehisaru paljudes ülesannetes inimesest paremaks ja et ettevõte on edukas palgates kõige intelligentsema ressursi, siis olukorras, kus kõige intelligentsem ressurss saab olema masin, antakse paljud töökohad tehisintellektile üle. Tulevikus saabub hetk, kus antakse võib-olla kõik töökohad tehisarule.

Küsimus on, kas see toimib ja mis peab ühiskonnas muutuma, et see toimiks. Ja nagu sa õigesti küsisid: kas see on hea või halb? Võtame esimese küsimuse: kas majandus saaks toimida ilma töökohtadeta? Vastus on “jah”. Enne raha- ja kapitalismihullust elas inimkond sel moel. Pidasime jahti, tegelesime korilusega, süütasime lõkkeid. Jah muidugi, meil oli näljahädasid ja muid väljakutseid.

Rohkem tehnoloogiat kasutades saaksime luua keskkonna, kus kõik on kõigile kättesaadav. Me ei peaks 40, 50, 60 tundi nädalas töötama, et sinna jõuda.

Veelgi huvitavam küsimus on, miks peaks inimkond seda tegema. Mistahes arusaam majandusest ja kapitalismist, nagu seda tunneme, eeldab tehisarult millegi tootmiseks ka tarbimist.

Kujutame ette suurkorporatsiooni, mis palkab nüüd tootmiseks vaid roboteid ja tehisaru. Nad toodavad, aga kellele nad müüvad, kui puudub majanduslik ostujõud selle ostmiseks? Vaadates Ameerika Ühendriikide majandust, siis 60–70% USA SKP-st tuleb tänapäeval tarbimisest. Mitte tootmisest. See tähendab, et riigid ja valitsused peavad leidma viise, kuidas muuta meile seni harjumuspärane süsteem süsteemiks, mis arvestab kõigi elatusvahenditega. See üleminek saab olema keeruline mitmel põhjusel: ideoloogia, erinevate tegevuskavade ja ahnuse tõttu. Kui mult küsitakse, kas AI tulek on hea või halb, ütlen alati, et intelligentsus ei ole hea ega halb. Intelligentsus on polaarsuseta jõud. Rakendades selle hea teenistusse, loob see utoopia kõigile.

Rakendades selle kurjuse vankri ette, hävitab see meid kõiki. Seega, kas tehisaru võidukäik on inimestele hea või halb, on valiku küsimus, mille inimkond peab langetama. Ja küsimus pole tegelikult tehnoloogias, vaid see on eetiline valik. Me peame mõistma, et USA juhitud kapitalistlik maailm, kus rikkus on kuhjunud väheste kätte ja mis on dikteerinud meie toimimise viisi viimased 140–150 aastat, saab läbi. Mõned valitsused ja ühiskonnad otsustavad sellele kiiremini lõpu teha ja hoolitsevad kõigi eest. Teised jätkavad ja põhjustavad kõigile kannatusti.

Varem või hiljem tuleb maailma toimimisviis niikuinii uuesti leiutada. Usun ja loodan, et lõpetame praeguse kiiremini, et jõuda rutem parema elukorralduseni.

Esinete Telia juhtimis- ja tehnoloogiakonverentsil Digital Hub teemaga “Juhtimine, innovatsioon ja majandus tehisaru ajastul”. Mis on siis juhtide roll ja kõige suuremad väljakutsed? 

Peab ütlema, et maailm on muutunud. Vanasti oli eduka ettevõtte üks peamisi omadusi strateegiline mõtlemine. Selle kohaselt võiks ärist mõelda kui malelauast, kus parimad mängijad mõtlevad 10 sammu ette, et täpselt planeerida ja ressursse hallata, meeskondadesse parimad mängijad saada ja nii edasi. Mida strateegilisem oldi, seda võimekam oldi ka edu saavutamisel. Ma arvan, et see on läbi. Malelaud on eemaldatud. Tänapäeval on tähtsaim oskus agiilsus ja kohanemisvõime. Peame hakkama ärimaailma ette kujutama nagu squash’i-väljakut, kus ka parimad mängijad ei tea, kuhu pall järgmisena liigub, aga nad on valmis paar sammu paremale astuma ja seda tabama. Niipea kui see on tehtud, ei jää nad väljaku paremale poole puhkama, vaid lähevad tagasi väljaku keskele ja ootavad järgmist palli, mille kohta pole teada, kas see saabub paari minuti või paari päeva pärast, aga see saabub ootamatus kohas ja sellele tuleb reageerida. Ma arvan, et just see oskus eristab neid, kes järgmise paari aasta jooksul edukad on.

See on huvitav väljakutse, sest täna edukas ettevõte on sellesse punkti jõudnud tänu sellele, et nad on olnud teadlikud ja kalkuleerivad kõiges. Nüüd on neil aga suur meeskond või kindlad protsessid asjade tegemiseks ja need töötavad sulle vastu. Agiilsus on väga oluline. Ja usu või ära usu – ajastul, mil intelligentsus on muutunud kaubaks, meile kõigile kättesaadavaks kasulikuks vahendiks, on teine ​​​​tähtis oskus inimlik suhtlus.

Huvitaval kombel arvavad ettevõtted, nagu oleks tehisaru ainus supervõime maailmas, aga kui meie kliendid on ikka veel inimesed, siis peame õppima inimlikult suhtlema. Kui aus olla, siis mulle tundub naljakas tegevjuhtide innukus kõnekeskuste töötajaid masinate vastu vahetada. Jah, see vähendab kulusid 40–50%, aga see ka ärritab klienti 40–50%. Miks mitte kasutada tehisaru, et vähendada kulusid 30%, aga jätta alles mõned kõnekeskuse teenindajad, kes räägivad minuga inimestena.

Minu idufirmas kasutatakse tehisaru kampaaniate loomiseks, kasutame tehisintellektil põhinevaid videotööriistu. Meil oli väga huvitav vestlus firma kaasasutajaga, kus ma ütlesin: “Ei, me tahame, et kogu meie tootmine kasutaks tehisintellekti tööriistana, aga samal ajal tahame, et inimesed kujutaksid stsenaariume ette, tekitaksid emotsioone, teeksid selle naljakaks ja kunstnikud looksid selle uue tööriista abil. Pintsli või videokaamera asemel kasutavad nad uut tööriista nimega tehisaru, aga inimene on see, kes loob brändi tunde, suhtleb klientidega jne.”

Seega nende kahe pooluse vahel – ühelt poolt kiirus ja paindlikkus ning teisalt inimliku sideme sügavus – on need oskused, mida tulevikus vaja läheb.

Olen sellega täiesti nõus. Külastasin hiljuti ühe uurimistöö tarbeks sadade organisatsioonide veebilehti. Ja teate, ma ei leidnud 60%-l kodulehtedel ühtegi päris inimese kontakti. Tundus, nagu oleks tegu kummitusfirmadega: näed, et neil on äri, aga inimesi ja inimlikkust enam pole. See oli üsna šokeeriv muutus, mis on lühikese ajaga toimunud. Samal teemal jätkates, Byung-Chul Han kirjeldab oma raamatus “Väsimuse ühiskond”, et oleme pidevast pürgimisest ja raha tagaajamisest kurnatud ning jõudnud seetõttu sügavasse vaimse tervise kriisi. Kas tehisaru võiks meid siin aidata või teeb see asja hullemaks? Ma olen oma klientide puhul näinud, kuidas isegi eluplaane ja eesmärke lastakse AI-l teha, aga masendust ja depressiooni see ära ei võta.

See on tegelikult väga huvitav punkt. Minu kogemuse põhjal on tehisarul potentsiaal teha asju nii hullemaks kui ka paremaks. On olukordi, kus saame küsida kiiret nõu ja hea ülevaate teemast. Kuid on juhtumeid, mis siiski vajavad inimterapeuti.

Oleme ju kuulnud juhtudest, kus inimesed armuvad tehisarusse, veedavad selle seltsis rohkem aega ja jäävad seetõttu üksildasemaks. Oma uues idufirmas püüan ma tehisaru abil lahendada meie ajastu tutvumis- ja suhtepandeemiat. Kuna ükski tehisaru-tööriist pole kunagi tundnud armastust, on vaja inimesi, kes talle armastust kirjeldavad, kuniks AI mõistab armastust nii hästi, et saab aidata neid, kel on suhetes keeruline. Nii aitab AI inimestel leida selle Õige palju ehedamal viisil kui tutvumisrakendused.

Tutvumisrakendused muudavad kogu armastuse ja suhted lihaturuks. Kõik on seotud sellega, kuidas sa välja näed. Tegelikkuses teame me kõik, et tõeline suhe on sügav armastusetunne.

Jah, võib-olla esimestel kuudel huvitab ka välimus, aga lõpuks loeb see, kas meie väärtushinnangud on sarnased, kuidas meie huvid ja uudishimu kokku sobivad, kuidas me omavahel ühendust loome.

Ma püüan rakendada tehisaru nimega Emma Love. Emma on tehisaru, kellest saab inimese parim sõber ja kes räägib asju, mida meie sõbrad meile ei räägi. Sõbrad võivad öelda, et oled suurepärane, ära muretse, eks? Aga Emma ütleb: “Sa oled suurepärane, aga on mõned asjad, mida oled oma varasemates suhetes korduvalt teinud ja need ei ole aidanud sul leida armastust, mida otsid. Kas tahaksid neist rääkida?”

Emma aitab aru saada, mis on prioriteedid ja kus on takistused, ta ei lase sul ekraanil näppu paremale ja vasakule hõõruda, vaid ütleb, milline inimene tundub sulle hästi sobivat. Tahan sellega öelda, et üks ja sama tööriist võib meid hävitada, muutes meid üksildasemaks, andes meile valeinfot, pannes meid isegi masinasse armuma, et me inimestest võõrduksime, aga see võib aidata meil ka iseennast paremini mõista, seeläbi armastust leida ning seda loodetavasti ka kasvatada.

Usun, et järgmised viis kuni kümme aastat on põhiküsimus inimkonna ja inimeste eetikas. Inimkond peab valima, milleks me seda supervõimet kasutame.

Ma nimetan seda Supermani kasvatamise probleemiks. Superman on tulnukas, kel on supervõime nimega intelligentsus ja kes tuleb planeedile Maa. Nüüd on küsimus: mida me palume tal teha? Kas me palume tal meid kaitsta ja teenida ning meie elu paremaks muuta? Või palume tal teenida rohkem raha vähestele meist? Või teha üks riik teisest võimsamaks, lastes masinatel kõik tappa? Need on valikud, millel pole tehnoloogiaga mingit pistmist. Need tõsised eetilised valikud, millega inimkond peab kahjuks silmitsi seisma ajal, mil tundub, et meie eetika on täielikult kokku varisenud.

Vaadates maailma meie ümber, kõiki geopoliitilisi konflikte ning laste ja naiste arvu, kes on viimase paari aasta jooksul tapetud, aga me ei suuda oma juhte veenda seda peatama, siis on selge, et midagi peab muutuma. Muutus tuleb varem või hiljem, küsimus on ainult, kas me ootame midagi kohutavat, enne kui muutume, või oleme piisavalt targad mõistmaks, et meil on AI näol supervõime. Ja meil on küllus, mida saame luua kõigile. Ja seetõttu valime luua parema maailma kõigile, mitte ei jätka teed, mida inimkond on viimased 150 aastat käinud.

Millised on need väikesed valikud, mida inimesed saavad teha, et muuta maailma paremaks paigaks?

Minu arust on neli asja, mida inimesed peavad tegema.

Esiteks, me rääkisime agiilsusest. Tuleb tegutseda väga kiiresti, õppida tundma tehisintellekti, et see enda kasuks pöörata ja selle abil targemaks saada – olgu sa eraisik, ettevõte, äriühing või poliitikakujundaja.

Teiseks, me mainisime inimlikku poolt. Tuleb investeerida oma inimlikesse oskustesse ja neid kahekordistada. Luua sügavam side inimestega, mitte lasta tehisarul meievahelistesse suhetesse tungida.

Kolmandaks tõe leidmine – see on tänapäeva maailmas kõige olulisem oskus. Tehisaru on sotsiaalmeedia ja peavoolumeedia kaudu hägustanud meie võimet tõde näha. Meid on juba aastaid petetud propagandamasinatega, mis on meile pajatanud ebatõde. Nüüd, tehisintellekti abil saame tegeliku tõe leida, saame olla targemad.

Kuuldes kedagi arvamust avaldamas, saame küsida teist arvamust. Saame küsida, mis selles arvamuses puudub, ja valgustada end.

Ja lõpuks, oskus number üks, mis päästab inimkonna, on eetika. On oluline, et me oleksime Supermanile eetilised vanemad, kes püüavad maailmas midagi paremaks muuta. Kui me seda teeme, õpib tehisintellekt meilt. Seega, kui saabub aeg, mil tehisaru langetab otsuseid inimestest sõltumatult, teeb ta selliseid valikuid, mida tema vanemad on talle õpetanud.

Pean tunnistama, et praegu ei anna me eriti head eeskuju. Peavoolu- ja sotsiaalmeedia on täis valesid ning kurjust, mis põhjustab valu. Samas ei tasu unustada, et maailmas on väga vähe kurje inimesi võrreldes 8,6 miljardi hea inimesega. Ainus probleem, mida meie tänapäeva maailmas näen, on see, et need 8,6 miljardit inimest, enamik meist, kes on südames head ja tahavad inimkonnale head, ei ilmuta end. Me ei suuda välja astuda ja kaasa lüüa, sest oleme kogu kurjusest väsinud. Jätame laua kurjadele, et nemad saaksid kasu.

Ma kutsun kõiki üles maailmas eetiliselt käituma. Kui keegi säutsub ebaviisaka kommentaari, siis tee oma seisukoht teatavaks. Ütle, et ma ei taha sellist ebaviisakust näha. Me saame asju arutada tsiviliseeritud ja inimlikul moel.

Kui näed üht inimest või rahvast teisele haiget tegemas, siis löö selg sirgu ja ütle: “Mind ei huvita ideoloogia. Lastele ei tohi haiget teha. Naist ei tohi mitte mingil tingimusel vägistada. Kedagi ei tohi näljutada ega pommitada.”

Me peame välja astuma ja need asjad välja ütlema – mitte ühegi ideoloogia, rahva poolt ega vastu. See on vältimatu. Vastasel juhul kiidab tehisaru heaks kogu selle jama, mida meedias täna näeme. Ja kui me suudame seda õigesti teha, siis jah, võib-olla on maailmal ees mõned rasked aastad, aga pärast oleme saavutanud parema tuleviku, millest keegi pole osanud varem unistadagi.

Niisiis, nagu te ühes intervjuus ütlesite, võib see lõppeda kas düstoopia või parema tulevikuga?

Ausalt öeldes on mul tunne, et näeme nii üht kui teist. Esmalt näeme natuke düstoopiat, ja siis tuleb parem tulevik.