Kultuuriajakirjanik Ilo Tuule Rajand jätkab linnade (öist) hingeelu avavate lugude seeriat, ent astub seekord üle piiri: linna ja maale, mis on viimasel ajal pidevalt uudistes, peamiselt seetõttu, et julgeb Euroopas vaat et kõige julgemini vastu astuda Kurjuse Impeeriumi Venemaa ülbuseaktidele. Kuid Varssavis on ka muud peale poliitiliste avalduste: oma aura, elu ja kultuur.
Varssavil on minu jaoks kummituslik aura, mis ühtaegu hirmutab ja samas tagasi kutsub. Kahtlemata on siia jõudes selge, et stereotüüp, nagu oleks Poola Lääne-Euroopaga võrreldes “maha jäänud”, on kehtivuse kaotanud. Usun, et igal linnal on oma sündroom, nähtamatu loor, mis end pahaaimamatu külastaja peale laotab. Varssavis on see segu mässust ja melanhooliast, igatsusest ja eneseületusest. Ehkki minu sõnavarasse kuulub vaid enesekindel dzień dobry (tere päevast), tunnen end oma halli mantli ja vihmase pilguga kohe linna osana, kui seisan varahommikul Kultuuripalee ees ja mõtlen, kas linn vahepeal üldse magaski.
