Rubriigis “Tõnu Õnnepalu read” valib kirjanik Tõnu Õnnepalu ühe kirjandusteose ja vaatab seda uue pilguga.
Seekord on vaatluse all Leopold Tyrmandi “Päevaraamat 1954” (poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Hendrik Lindepuu kirjastus, Halliste 2021, 375 lk).
Kirjanikupäevikud on ajalooallikana muidugi sama kahtlased kui mälestusteraamatud, kuid aja- ja inimlike dokumentidena võivad nad olla seda väärtuslikumad. Päeviku peamine voorus seisneb teadmatuses. Seda pannakse kirja päev-päevalt, aimamata, mida toob homme, rääkimata sellest, millistena paistavad tänased sündmused ja meeleolud aastate pärast. Muidugi sisaldavad päevikud tagantjärele vaadates ka palju tühist ja ebahuvitavat, süžeejupikesi, mis kuhugi ei vii, tegelasi, kellest saame teada liiga vähe; naeruväärset hädaldamist ja kurtmist. Kuid just tänu sellele valimatusele satub sinna ka väga huvitavat ja kõnekat, mille mälu hiljem välja viskaks kui vähetähtsa või “ebaväärika”. Olulise/ebaolulise vahekord muutub ju ajas pidevalt. Lähimineviku olmeseigad tunduvad ebahuvitavad oma banaalsuses – kõik ju teavad neid niigi. Aga läheb natuke aega mööda – ja keegi ei mäleta enam, kuidas see täpselt oli. Mälestustest ära vastust otsi, sest neid kirjutatakse ikka ja alati millegi tõestamiseks – põhiliselt selle, et oldi õigel poolel.
