“Need vanad reisikirjad” on Edasi rubriik, kus Eesti esimesed tähelepanuväärsed reisiajakirjanikud viivad meid ajarännakule Euroopasse ja kaugemalegi. See on põnev ning ootamatult ajakohane lugemine, mis loodetavasti pakub leevendust ajal, mil reisimine on mõnevõrra raskendatud. Ning kaasamõtlemist, kui palju/vähe on inimesed ja paigad viimase sajandiga muutunud.

1909. a. novembris lahkus kunstnik Ants Laikmaa Tallinnast, et sõita kuueks kuuks Itaaliasse. Tema teekond kestis aga tervelt kolm ja pool aastat, kuni 1913. a. märtsini. Selle vältel kirjutas kunstnik rea hoogsaid reisikirju, kus on palju teraseid tähelepanekuid kunstist, võõraste maade eluolust, inimestest ja nende kommetest. Nii nagu Ants Laikmaa eluhoiakus, on ka tema kirjutistes ikka tunda optimistlikku meelelaadi. Laikmaad võlusid eriti suurlinnad, aga ka lõunamaa loodus ja eksootika. Kõik see kajastub tema tolle perioodi maalidelgi, millest paljud kuuluvad nüüd eesti kunstiklassika kullafondi.

Alljärgnev katkend kirjeldab Ants Laikmaa reisi Vilniusesse ja Varssavisse ning pärineb tema reisikirju koondavast teosest “Teelt. Maailmakodaniku reisikirjad Viinist, Veneetsiast, Firenzest, Roomast, Caprilt, Sitsiiliast, Vesuuvi tipust, Tunisest jm.” Koostanud Vaike Tiik. Kirjastus Kunst, 1996.

Vilna

See oli hommiku valgel.

Mind oli Vilna [Vilnius] ammu, igal möödasõidul, tõmmanud. Loodus ta ümber on mägine ja linn vana. Rong oli ees, mis parajasti õhtuks Varssavi viis, kus peatada tahtsin. Ei, parem päev Vilnat vaadates ära viita ja öö vagunis mööda saata – nii mõtlesin ma ja lasin piletile jaamaülema poolt märgi peale teha.

Poiss, müts maha!

Vilna on üks vanematest ja vananäolisematest Poola linnadest, ja kui Poolas valitsev – ma panen rõhu viimase sõna peale – rooma-katoliku kirik igasse külasse ja tänavasse ja teeharule oma sunnitulbad, mõne risti, kuju või kabeli näol üles on seadnud, mille ees möödakäijatel tuleb pead paljastada, siis ei ole vana Vilna, ehk küll suurlinn, neist sunnitulpadest vaba, seda pidin ma kohe nägema ja tundma õppima, enne kui – nii-ütelda – jala üle Vilna linna läve sisse olin saanud tõsta.

Minu tee linna südamesse viis ühest kangialusest läbi, kust teiselt poolt üks pooleldi renessanss-stiilis kirik (nagu Vilna kirikud peale paari kõik on) vastu paistis. Selle kiriku kõrval kõnniteel ja ka kõnnitee kõrval minu pool ääres põlvitas hulk inimesi, küll lihtsaid, küll suuresaksalisi, iseäranis õrnemast soost, ja vaatas usaldavalt minupoolse kangialuse peale. Noh, mõtlen, vististi on seal mõni pühakuju, mis minusse ei puutu. Aga kuulen juba tagant hüüdmist, millest (oli poola keeli) aru saan, et mütsist kõne on. Kuid ma lähen edasi. Seal jookseb üks mehike hingeldades ja hädaldades mulle järele ja nõuab ägedalt; seekord vene keeles: “Ƃapuн, cнuмu шаnкy!”* – “Зачем?”* küsin mina niisama järsult vastu.

Mees on aga jooksust ja fanaatilisest ärritusest esialgu nii jahmunud, et mulle midagi vastata ei saa, ja ma sammun edasi, eemale pühast piirist. Pärast saan ühes poes, kus ma vaatekaartisid käisin ostmas, kuulda, et seal püha Jumalaema kuju olevat. “Aga,” – ütlen – “eks neid ole ju veel teisigi, aga kusagil pole ma niisugust valjust selle lähedal leidnud.”

“Jah,” – seletatakse mulle vastu – “see on see kõige püham, Imetegija Ema.” Oli ka sellest kohast vaatekaartide seas pilte ja ma võtsin selle omale – mälestuseks Vilna “Ostra Bramast”, või nagu venelased seda kohta kutsuvad: Ocmopыe Bopoma, mida eesti keelde ära seletada võiks umbes valu- ehk teravad (okkalised) väravad.

Mul oleks pidanud eelpool juhtunud looga nüüd himu Vilna kirikute järele otsas olema, aga, nagu öeldud, on neid seal nii mõnda ja mõnigi neist on oma ehituse ja sisemiste kunstiliste ehete poolest hästi huvitav.

Ja need asjad tõmbasid mind ikka jälle ligi. […]

Nagu Poola linnades kunagi, on siin suur protsent elanikke juudid ja nende asukohaks on linna kehvemad, kitsamad ja mustemad uulitsad, kuigi juutisid ka suuremates ja rikkamates uulitsates on, kus nad isegi juudi tähtedega siltisid oma äridele ei pelga panemast.

Kuna Vilnas ülepea elav ärielu näib valitsevat, on majaseinad siltidega otsekui dekoreeritud ja mõjub see dekoratsioon, mitmekirjaline ja mitmevärviline, mustunud ja kitsastes poolpimedates uulitsates elustavalt ja ilustavalt. […]

Juudi tüüp on siin ka ehtsam, rikkumatum (võltsimatum) kui meil, kuna ta siin hulga omasuguste seas ennast paremini alal hoida ja kultiveerida võib. Veel parem on ta aga Taga-Varssavi juudi alevikkudes-linnakestes, kust varemalt läbi olen sõitnud. Aga tuleb ka siin ehtsaid eksemplarisid ette. Suuremalt jaolt kannavad nad pikki, maani ulatuvaid musti kuubesid. […]

Kui neid mitmekesi vahel nii sõnalausumata koos istumas näen, arvan, et need mõned suured murelinnud on. Ja eks linnu oma sarnane olegi nende elu, nende eluõigused. […]

Ma otsisin Vilnas nende viletsamad pesapaigad üles ja käisin nende viletsamates äripaikades. Ela või sure – ütleb, kaebab sulle seal kõik, mis sa näed.

…Ühel niisugusel turul käisin ma vaatamas. Naised kauplesid peaasjalikult hanepeade-jalgadega ja muu sarnase “rupskiga” ja – sealsamas sorteerisid ja puhastasid nad ka oma laste abil hanesulgi.

Hanedega ja sulgedega on neil aga selle tõttu hästi tegemist, et Poolamaal (ja ka Leedus) rohkesti hanesid kasvatatakse, mitte ainult koduturgude tarvis, vaid väljamaa, iseäranis läheda Preisi tarvis. Kui sa jala Leedust või Poolast mõnda suuremat maanteed Preisi või Sileesia poole rändad, siis lehkab terve see tee hanede sõnnikust. Ja kui sa kusagil piirijaamas juhtud peatama, siis kuuled vahel haruldast, tuhandekõrilist kontserti, mille noodid ja sõnad ainult üht ja sedasama kinnitavad: kii-kaa, kii-kaa!

Varssav – Väike-Pariis ja iluduste Eldorado

Vilnast asun õhtul öömajale – vagunisse ja teisel hommikul tõusen üles – Varssavis.

Esimene uudis Varssavis on: lund ei ole. Ja laia Veikseli (Visla) voolav vesi tuletab nagu kevadevee voolu meelde, seda enam, et õhk pehme ja mahe on. […]

Mina ei astu Varssavisse esimest korda sisse, kuid esimesest korrast on hulk aega mööda, nii et ta mulle esialgu üsna võõras paistab.

Varssav on uhke, kuninglik-residentslikku laadi linn – kuninglik, residentslik oligi ta ennemalt ja selle aja hiilgusemärgid – ehitused – seisavad puutumata alles, kuigi nüüd mõnes endises uhkes kuningalossis mõni Vene kindralkuberner resideerib ja laia lossi õue peal Kaukaasia karvamütsimehed oma kook-kalesete hobustega metsikuid sõjatempusid harjutavad. Natukene maad sellest eemal aga troonib kõrgel uhkel alusel nende kõige suurem laulik Mickiewicz ja Poola suured panid torukates hallides karakullmütsides ja hallides rahvuslikkudes nööridega ehitud pihtkasukates liiguvad sammu ja sõidul, läikivates tõldades, hõbe-ehtes riistad hobustel ümber, ja vuhisevates automobiilides siit mööda ja nende olek nagu ütleb: “Poola elab alles!” Ja kes võib teada, iial karvapealt ette öelda, missugune kellegi rahva saatus homme on? Üleöö võib pilt täiesti teiseks minna kui eile veel ta peale kõige targemad ettenägijad vanduda võisid. Praegu on küll Venemaa väikerahvaste seisukord raske (ja väikseteks rahvasteks tuleb ka suure Poola rahva eraldatud kildusid arvata), aga ajad võivad paraneda. […]

Siiski on poolakatel, meie maa rahvastega võrreldes, rõõmustavaid iseseisvuse tundemärkisid olemas. Näiteks valitseb neil ametites ja raudteel, vähemalt niipalju kui neid rahvaga tegemist tegemas nägin, oma keel, vaksalis on kirjad niisama poola kui vene keeles üles pandud. Pileteid revideeriv ametnik räägib poola keelt ja tarvitab ainult erandina vene keelt. Meil ei saa aga Tapalt Tartusse, kui ametnik armu ei heida sulle eestikeelse küsimise peale piletit anda. Kodu väikelinna Haapsalu postkontoris lõi ametnik ta ette pandud raha üle leti maha, kui ma ta käest marki eesti ja mitte vene keeles ei küsinud.

Kahte linna Euroopas olen “väikesteks Pariisideks” kutsuvat kuulnud: Brüsselit ja Varssavit. Varssav aga minu – ehk küll pealiskaudse – tundmise järgi selle võrdluse alla painduda ei taha. Kohati “harmoneerib” ta küll Pariisiga, nimelt mis elegantsisse ja iludustesse puutub, aga Pariisile (ja ka ta naabrile Brüsselile) annab karakterit veel ja iseäranis nende iseäraline kergemeel ja sellega ühenduses olev ja kõigis värvides ja nüanssides ja ikka ja ikka uutes “leidustes” mängiv, vallatlev patt. Seda Varssavist esimesel silmapilgul võõrale silma ei paista, kuna ta Brüsselis ja Pariisis juba vaksalisse oma agendid vastu saadab. Varssav on tõsisenäolisem, -laadilisem – näib mulle.

Aga “iluduste Eldoradoks” tahaksin ma teda ristida – seda nimetust kannab ta, niipalju kui mu silm seni ringi käinud, veel ennem kui iludusterikkad Brüssel ja Pariis enestele ütelda tohivad.

Varssavis, nimelt ta harilikkudel pealelõunastel jalutustundidel ei üllata iludusesõpra vahel mitte iga kolmas vastutulija naisterahvas, vaid vahel 3 iludust üksteise järel, koguni kõrvuti.

Ja seal näed vahel nii jultunud-ilusaid nina-, kulmu- ja lõuajooni, mille sarnaseid ka kõige fantaasiarikkam kunstnik omale ette kujutada ei oska. Ja kuidas passivad nende peadele praegu moesolevad laiad ja püttkübarad, mis mulle mujal nii vastumeelt olid!…

Ja naisterahva ilu on kõige nõiduslikum, sügavamalt mõjuv, kui ta enesega ei edvista. Poola iludused ei edvista – kõigi minu seniste eelarvamuste vastu. Varssavi iludus ei vaata sellele edvistades vastu ega järele, kes teda imetledes vaatab, ta nagu pelgab seda, aga – uudishimulikult nagu naisterahvas ikka on – riivab ta oma pikaripsmelise silmaga vähe kõrvale, kui see imetlejat ammugi enam kätte ei saa.

Varssavi naisterahvas on enamalt jaolt mustaverd, mustade kuni süsimustade juustega ja niisamasuguste suurte silmadega. Ta kulmud on poognas ja puhtalt joonistatud, nina – kongus, mille vinkel profiilist vaadates silmatera kõrgusel seisab. Silmalau ja kulmu vahe avar. Suu – väiksepoolne, hambad – kui pärlid ja lõug – energiline. Kui ma Varssavi ja Pariisi iludusi võrdlema pean, siis ütlen ma: Varssavi iludus on “elu” iludus, tema graatsia tunnistab lihaste jõudu ja ta mustaverd kahvatus näos mängib verekuma; Pariisi iludus sellevastu on (suurelt osalt) surma-, kõdu- (degenerant) iludus, kes ainult ehetes “elab”. Varssavi iludust tahaksin ma aga ilma eheteta näha.

Olgu selleks korraks Varssavi kohta küllalt. Ehk pean sellestki mõnda takkajärgi maha võtma, kui Ungari ja Itaalia (Sitsiilia) iluduste juurde jõuan.

“Need vanad reisikirjad” on Edasi rubriik, kus Eesti esimesed tähelepanuväärsed reisiajakirjanikud viivad meid ajarännakule Euroopasse ja kaugemalegi. See on põnev ning ootamatult ajakohane lugemine, mis loodetavasti pakub leevendust ajal, mil reisimine on mõnevõrra raskendatud. Ning kaasamõtlemist, kui palju/vähe on inimesed ja paigad viimase sajandiga muutunud.