Elisabet Reinsalu: heaks enesetundeks pole just palju vaja

Elisabet Reinsalu. Foto: Iris Kivisalu

Heaks enesetundeks pole palju vaja: ainult lähedasi inimesi, kellega koos aega veeta. Kes meile pakuvad tavalisi, aga nii olulisi asju. Ja kellele meie neid omakorda pakkuda saame. Inimlikke tegusid ebainimlikul ajal.

Vaatasin hiljuti üht filmi, millel polnud erilist kunstilist väärtust ega suurt, sügavat sisu. Teate küll, selline ajaviitmise näide, kus miski eriti ei puuduta ega lähe hinge ega südamesse ega ärgita ka mõttetegevust. Kus olid ometi olemas kõik kohustuslikud elemendid linateose lõpuni vaatamiseks. Lugu, mis “jooksis”, oli põnevust, isegi paar ootamatut pööret ja palju sarmikaid osatäitjaid. Korralikult sooritatud, aga üldiselt oli tegemist keskpärase oopusega. Aeg saigi viidetud, mitte sisukalt veedetud. Jah, ma pole päris kindel, kas stressirohkel ajal selline pinge maandamise strateegia just kõige parem on, aga suurt kahetsust ma ka ei tunne. Kokkuvõttes, meel ei saanud siiski piisavalt parandatud ega vaim toidetud. Olgu, ometi oli selles filmis üks lause, mis jäi mitmeks päevaks kummitama. Tõlkes umbes nii: “Ebainimlikud ajad nõuavad inimlikke tegusid.”

Elisabet Reinsalu

Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (46)