Heaks enesetundeks pole palju vaja: ainult lähedasi inimesi, kellega koos aega veeta. Kes meile pakuvad tavalisi, aga nii olulisi asju. Ja kellele meie neid omakorda pakkuda saame. Inimlikke tegusid ebainimlikul ajal.
Vaatasin hiljuti üht filmi, millel polnud erilist kunstilist väärtust ega suurt, sügavat sisu. Teate küll, selline ajaviitmise näide, kus miski eriti ei puuduta ega lähe hinge ega südamesse ega ärgita ka mõttetegevust. Kus olid ometi olemas kõik kohustuslikud elemendid linateose lõpuni vaatamiseks. Lugu, mis “jooksis”, oli põnevust, isegi paar ootamatut pööret ja palju sarmikaid osatäitjaid. Korralikult sooritatud, aga üldiselt oli tegemist keskpärase oopusega. Aeg saigi viidetud, mitte sisukalt veedetud. Jah, ma pole päris kindel, kas stressirohkel ajal selline pinge maandamise strateegia just kõige parem on, aga suurt kahetsust ma ka ei tunne. Kokkuvõttes, meel ei saanud siiski piisavalt parandatud ega vaim toidetud. Olgu, ometi oli selles filmis üks lause, mis jäi mitmeks päevaks kummitama. Tõlkes umbes nii: “Ebainimlikud ajad nõuavad inimlikke tegusid.”