Mihkel Kangur: “Nii on alati tehtud” ei pruugi olla mõistlik põhjendus

Lillede kinkimise tava sündis kunagi sümboolse keele ja isikliku sideme väljendamiseks. Tänapäeval on sellest saanud tööstuslik, keskkonnavaenulik ja sisutühi rituaal – sotsiaalne sundus. Foto. Getty

Kui Arno isaga koolimajja jõudis ja tunnid olid juba alanud, siis kas ta kinkis õpetajale pihutäie astreid? Ei raamatus ega filmis midagi sellist ei mainita. Ometi lähevad tänapäeval kõik lapsed esimesel septembril lilled käes kooli. Kas nad teavad, miks nad seda teevad, või on see lihtsalt harjumus, mille vanemad on ette kirjutanud? Vastus võib sageli olla: “Sest nii on alati tehtud.” See kõlab esmapilgul tugeva väitena. Tegelikult on see aga üks nõrgemaid põhjendusi, mis inimkultuuris olemas. See ei vasta küsimusele miks, vaid pigem väldib seda.

Mida tähendab alati? Teadlasele, kes on harjunud looduse ajaloos vaatlema kümneid tuhandeid aastaid, kõlab see sõna kahtlaselt. Kas “alati” tähendab alates suurest paugust, viimasest jääajast, inimese siia jõudmisest, Eesti iseseisvumisest või hoopis selle taastamisest? Kui mõni komme on kestnud paar põlve, kas see teeb sellest igavese vaidlustamatu tõe? Ja isegi kui see oleks kestnud igavesti – kas seegi oleks piisav põhjus sama rada edasi käia?

Mihkel Kangur

Mihkel Kangur on Rakvere Riigigümnaasiumi õppe- ja arendusjuht, varasemalt töötanud Talllina Ülikooli vanemteadurina. Hariduselt ökoloogia doktor ja uurinud Eesti taimkatte arengut jääajajärgsel perioodil. Ökoloogia alaste uuringute tulemustest olen näinud, milline on olnud inimese mõju ökosüsteemidele ja millised võivad olla vastasmõjude tagajärjed meie ühiskonnale. Seetõttu olen viimastel aastatel üha enam keskendunud säästva arengu haridusele ja Gaia haridusele, lootuses, et meil on läbi hariduse võimalik muuta ühiskonna kurssi. Loe artikleid (54)