Susan Luitsalu: suvelilled ja reeglid

Nagu aasta 2001, kus pidid sõeluma rahakotis nagu pesukaru prügikastis, et õiget kaarti üles leida. Foto: Shutterstock.

Kevadel üht sahtlit koristades leidsin hunniku igasuguseid kliendikaarte ja mõtlesin mitte nii heldinult sellele, kuidas kõiki neid kunagi poetuurile kaasa pidi tassima. Kui sa ei teadnud ette, kust sa oma talvejope ja -saapad lõpuks ostad, oli igaks juhuks vaja paari spordipoe kliendikaarti, kindlasti kingapoodide omi, loomulikult kõigi kliendikaartide ema Partnerkaarti ja kamaluga igaks juhuks veel kõike, mis pihku sattus.

Viskasin need kaardid minema, sest minu andmetel on tegemist arhailise kraamiga, mida pole mõtet kaasas tassida. Isegi ID-kaart puhkab tihtipeale kodus koos PIN-kalkulaatoriga jalga, sest nii maksmiseks kui kliendistaatuse tõestamiseks piisab enamasti telefonis olevatest äppidest. Ja isegi neid pole tihtipeale vaja – paljudes kohtades piisab sellest, kui ütled oma nime. Lemmikloomapoes, kus ma käin, mäletab müüja isegi seda, milline on mu kassi lemmikkonserv. Vorstiabi poes Nõmme turul on muide kliendistaatuse tõestamiseks üleüldse omapärased viisid, nagu näiteks ühel jalal seismine ja kümneni lugemine, suur naeratus või väike luuletus. Kui naljaga kaasa lähed, oledki automaatselt klient.

Murphy seaduse kohaselt – või siis vihastas mu peale kliendikaardijumal – hakkas mulle järjest kaela sadama olukordi, kus oli järsku vaja oma kliendistaatust tõestada muul moel kui telefoniga QR-koode skännides või ühel jalal seistes.

“Mul on ID-kaart kodus. Te saate ju nime järgi ka vaadata?” küsisin ehituspoes, mille ühes teises filiaalis paar päeva eelnevalt oli lahke müüjatädi mulle öelnud, et ta saab ka “arvutist vaadata”. Kontrolliks küsiti aadressi.

“Tegelikult nii ei saa,” nähvab seekordne müüja vastu.

“Eee… Aga Tallinna poes ju saab?”

“No vot! Neil seal Tallinna poes ongi nii palju probleeme, te ei kujuta ette! Just selle pärast, et vaadatakse nime järgi.”

Muutun uudishimulikuks. Mis probleemid need huvitav siis on kah? Ehituspood ei ole ju mingi salaselts, mille liikmeks astumiseks on vaja CV-d, motivatsioonikirja ja kolme soovitajat. Annad lihtsalt oma telefoninumbri ja meiliaadressi (ning loobud kohe uudiskirjast ja pakkumistest, et nad sind omalt poolt mitte kunagi enam ei tülitaks).

Mulle kangastub ka Tom Cruise filmis “Eyes wide shut” – maski varjus kinnise ordu orgiale hiilimas, ainult et seekord allahinnatud tapeedi järele minemas. Ja vahele jäämas, kui selgub, et tema ei olegi Riho!

“Okei. Aga kui ma oma isikukoodi peast tean?”

“Noh, kui te isikukoodi oskate öelda, siis jah,” turtsatab müüja ning ma laon selle numberhaaval ette.

Just siis, kui olen ära maksnud, meenub mulle, et unustasin oma petuuniate jaoks ju mulda osta. Panen kasti lilledega sinnasamasse kassa juurde maha ja lähen patareide eest maksva meesterahva selja taha seisma. Vähem kui kaks minutit on möödas kohtumisest kassapidajaga, kui seisan temaga uuesti silmitsi.

“Mul läks üks asi meelest. Tahaksin ka koti aiamaa mulda.”

“Millist?”

“Seda, mis on kliendipakkumisega kaks eurot ja midagi peale.”

Kordan kliendikaardi jaoks nime, mille peale müüja arvutis midagi klõbistab ja siis küsib: “Nii, ja isikukood?”

Mul ei ole muidugi erilist raskust seda uuesti ette lugeda, aga see olukord ajab mind lihtsalt segadusse. “Little Britainis” on üks sketš maailma kõige ebaabivalmimast registratuuritöötajast Carol Beerist, kelle stampväljend on “computer says no”. See naine on nagu Carol Beer minu ja mu suvelillede vahel.

“Päriselt pean uuesti ütlema? Ma just äsja ütlesin selle!”

“Kui ei ole ID-kaarti kaasas, siis peab iga kord ütlema isikukoodi! Reeglid on sellised!”

Selge. Computer says no. Aga pole hullu – suudan öelda klappiva isikukoodi. Jälle! Müüja on rahul ja teatab, et lillemuld maksab mulle kaks-kuuskend.

Samalaadne olukord leiab aset ühes ilusalongis, kus nädalase vahega kohtun kõigepealt teenindajaga, kes suudab kliendikaardi olemasolu andmebaasist kontrollida – nagu alati, kui ID-kaart on kodus – ning ühel heal päeval (ilmselt kedagi asendava) tülpinud olemisega tütarlapsega, kes tahaks vist olla hoopis rannas ja valetab mulle ajaviiteks nipsakal toonil, et nende kliendikaart töötab ainult ja ainult nii, et see sisestatakse kaardilugejasse ning kunagi polegi teisiti olnud.

“Selline reegel on meil!” teatab ta järsult. Reeglid. Jälle.

Olen igasuguste äppide ja nutikaartidega juba nii harjunud, et füüsilise ID-kaardi nõudmine, kui see pole just apteek või mingi ametiasutus, tundub mulle nagu aasta 2001, kus pidid sõeluma rahakotis nagu pesukaru prügikastis, et õiget kaarti üles leida. Aga veel enam – iga kord, kui keegi mind petuuniate pärast topelt-kontrollib ja tõestama paneb, et ma jumala eest ei valeta, kaob mul igasugune tunne, et olen püsiklient. Pigem nagu trügiks klubisse, kuhu sind ei taheta. Õnneks ma tean üht nunnut väikest aiandit, kus ei ole üldse kliendiprogrammi, aga on hingega asja juures lillespetsid.

Susan Luitsalu

Susan Luitsalu on kirjanik, teletegija, hedonist ja maadeuurija. Tema elu ja karakterite märkamist on tunnustanud nii lugejaid kui kriitikud. Teda on auhinnatud ka Aasta kirjanik 2020 tiitliga. Susan kirjutab oma kolumnides linnaelust, sellest, kuidas tema elu näeb ja mis tähelepanu tõmbab. Loe artikleid (13)