Tuleb olla see, kes sa oled, maailma kiuste. Ometi lisab see mingit seletamatut kurbust, võimatu öelda, miks. Arutleb kunstnik ja esseist Kärt Hammer.
Kui me väiksed olime, siis mängisime suvel sugulastega indiaanlasi. Ehitasime püstkoja, ehtisime end sulgedega ja voolisime odasid, jooksime indiaanihüüete saatel mööda hoovi ringi. Ühel erakordselt kuumal suvepäeval otsustas tädipoeg Mati, et tema tahaks n..ger olla. Say no more, Mati! Tõime kohe toast guaššid ja värvisime Mati üleni mustaks. Koos speedodega ja silmalaugudeni välja. Jooksime siis naaberaeda tädi otsima, kes oli meid juba kauaks üksi jätnud ja naabrinaisega lobisema jäänud. Tegime oma parimat indiaanikisa, must Mati jooksis kõige ees ja lõugas pulbitseva uhkusega: “EMA VAATA MA OLEN N..GER!“ Tädi hüppas püsti: “Segi olete peast või? Kõik kohe tuppa Matit pesema!” Õues oli nii kuum, et guaššvärv oli juba praguline nagu kõrb. Küürisime siis tädi sajatuste saatel kambakesi pesuruumis väikest, musta ja kõvaks tõmbuvat Matit. Pesime mis pesime, Mati oli mitu päeva mustatäpiline, sest värv oli korralikult pooridesse kuivanud. Peale seda keegi enam n..ger ei olla ei tahtnud.
