Kui liberaalide moraalset kompassi juhivad näiteks vabaduse ja õigluse ideed, siis konservatiivide oma näiteks lojaalsuse ja pühaduse ideed. Vastasseisu tuum on selles, et oleme langenud mõtlemislõksu, mille kohaselt teisiti mõtlev inimene on automaatselt valesti, mõnikord lausa saatuslikult valesti mõtlev inimene. Teisitimõtlemist on hakatud üha sagedamini mõistma mõtlemisvõimetusena. Kuidas seda tupikseisu lahendada?
Kui kuulata poliitilisi debatte, eriti just koalitsiooni ja opositsiooni vaidlusi (mõnikord juba ka karjumisi) siis jääb mulje, et mõlemad osapooled püüavad Eestit päästa, aga ennekõike püüavad nad päästa Eestit teise osapoole käest. Kui nüüd mõlema osapoole loogika paika peab, siis ootab Eestit ees igal juhul hukatus (lisan igaks juhuks: see oli (halb) nali). Tõsi, meetodid on osapooltel erinevad, eks mulle kui liberaalsele inimesele on rohkem vastukarva mõningate tippopositsionääride paranoiline ja kättemaksunägemusi tulvil hädakisa, ent see ei tähenda, et liberaalsemate jõudude seas ei ringleks omapoolseid ebameeldivaid hoiakuid. Kui konservatiivsed opositsionäärid kasutavad oma sõnumite vahendamiseks viha (ja hirmu), siis liberaalsed koalitsioonipartnerid sageli üleolekut (ja hirmu).
Seda kõrvalt vaadates süveneb muidugi jõuetusetunne. Ikka ja jälle öeldakse minusugustele, et teie, haritlased, peate ühiskondlikes küsimustes rohkem kaasa rääkima. Just nimelt, rääkima, mitte röökima. Viimases pole ma osav. Seda lohutavam oli sattuda hiljuti ühele raamatule, mis püüab mõtiskleda, kas ja kuidas oleks võimalik ületada või vähemalt tasandada ideoloogilisi lõhesid. Tegu on ameerika sotsiaalpsühholoogi Jonathan Haidti raamatuga „Õiglane meel“ – kuigi autor on pigem liberaal, püüab ta vaadata liberaalsuse ja konservatiivsuse vahelist lõhet distantseeritumalt. Andes teada, et talle on Vabariiklik Partei vastukarva, tunnustab Haidt samas mitmeid konservatiivseid mõtlejaid ja ideid ning püüab kaardistada liberaalse maailmavaate nõrkusi (unustamata selle voorusi). Selle tulemusel soovib Haidt leida mingeid radu, mis võimaldaks meil ideoloogiatest tulenevaid rindejooni rahumeelselt ületada. Haidti kokkuvõte kõlab sümpaatselt: „Moraal seob ja pimestab. See seob meid ideoloogilisteks meeskondadeks, mis võitlevad üksteisega nii, nagu sõltuks maailma saatus sellest, kas meie pool võidab iga lahingu. See ei lase meil näha tõsiasja, et iga meeskond koosneb headest inimestest, kellel on midagi tähtsat öelda.“[1]
Jan Kaus
Jan Kaus on esseist ja kirjanik ning varasem Eesti Kirjanike Liidu juht (2004-2007). Loe artikleid (16)
