Rahvusvaheliselt kinnistunud stereotüüp naisest filmis kui pelgast meestegelase tugisambast pole Eestis eriti kinnistunud, samuti ei saa öelda, et Eestis oleks palju filme, kus naine on iseseisva tegelasena esiplaanil, kirjutab filmikriitik Emel-Elizabeth Tuulik.
Manic pixie dream girl ehk kantseliitlikus toortõlkes maaniline unistuste haldjatüdruk (edaspidi MPDG) on naisele hinnangut andev troop filmis ja kirjanduses. Olemuselt vabameelsed ja atraktiivsed naised on eripärase stiiliga, näevad elu värske pilguga ning töötavad ainult meessoost karakteri psühholoogilise arengu võimendina. Enamasti meesstsenaristide sissekirjutatud troobina on haldjatüdruku eesmärk meesprotagonisti halli argipäeva uus hingamine tuua. Maagiline joie de vivre nakatab õnnetut meesprotagonisti ja filmi lõpuks kasvab isane enda täiustatud versiooniks. Haldjatüdrukute hingeelu jääb vaatajale umbkaudseks spekulatsiooniks ja karakteri areng stagneerub enneaegu.
Hall argipäev
Termin nägi ilmavalgust 2007. aastal, kui filmikriitik Nathan Rabin ristis Kirsten Dunsti tegelaskuju “Elizabethtown’is” (2005, režissöör Cameron Crowe) manic pixie dream girl’iks. Arvustuses ütleb Rabin, et maagiline haldjatüdruk on melanhoolse stsenaristi palavikulise kujutlusvõime tulem innustamaks noori mehi elust viimast võtma ja sooritama avantüüre, mida mees ise ei suuda. Omamoodi humoorika kontrarünnakuna kirjutas Rabin 2014. aastal uue artikli ja vabandas seksistliku arhetüübi eest, mis popkultuuri kummitab. Jah, MPDG arhetüüp on abstraktsel kujul kultuuriruumis eksisteerinud pikalt, kuid arhetüübile kõlavat nime pakkudes antakse sellele ka kontrollimatu võim, mis inimmõistust anonüümselt kultiveerima hakkab.
