Unistame sellest, et üha rohkem õpilasi näekski kooli jõudeoleku paigana klassikalises tähenduses – paigana, mis pakub seda, millest muus elus on vajaka.
Hilissuviste seltskondlike vestluste tavapärane ajatäide on improvisatsioon teemal “Mis tundega läheme vastu uuele töö- ja kooliaastale?”. Ootuspärane on sedastada, et “suvi läks mööda nii kiiresti”, “oleks tahtnud rohkem maal olla” või “ei jõudnud pooli asjugi teha, mis kavas olid”. Ei ole need ohked mullegi võõrad, aga tasakaaluks olen märkinud, et küll oleks kurb, kui ainus mõte peas oleks “jääme ootama järgmist suve” … Aeg läheb niikuinii ruttu.
