Sel nädalal sai mu tütar viieaastaseks. Paar päeva enne seda olin hommikul voodis südamest nutma hakanud ja lihtsalt kõõksunud, kõnevõimetuna. Sest mulle jõudis kohale, et mul on olnud viis aastat õnne koos oma lapsega kasvada, kõigis neis hetkis kohal olla, nii piiritult armastada ja olla nii piiritult armastatud. Aga korraga tundsin ka viie aasta väsimust, muret, frustratsiooni, hirme ja muud rasket.
Lapse sünnipäeval ütles sõber: „Mõtle, mitu korda sa oled talle laulnud,“ ja mu peas käis popurrii – kõigist kordadest, kui laulsin tütart magama (väiksena mitu korda päevas), kõik korrad, kui ta sai haiget ja valu vaigistamiseks tuli laulda: „Kriibus-kraabus, varesele valu, harakale haigus…“, need korrad, kui õppisime uusi laule ja tuletasime lasteaia kontserdite jaoks sõnu meelde, kui hinge pimedas öös, kui oli talumatult raske, kussutasin last ja lõin käigu pealt neljasalmilise laulu meist (sellest, kuidas mina olen suur ja tugev puu ning kui ta saab suureks, saab ka temast suur ja tugev puu). Korrad, kui olen proovinud äikest ja müristamist vähem hirmsaks laulda, või kui oleme pikkadel autosõitudel koos kaasa laulnud Sipsiku, Nukitsamehe ja Kalakeste laulule. Selle mäluvideote montaaži peale hakkasid pisarad jälle voolama. Mäletan, kui esimesel või teisel päeval sünnitusmajas laps nii nuttis ega tahtnud rahuneda kuni laulsin „Kiigu ja liugle“, kus on sõnad: „Algab unenäos päev oodates sind. Jalge all üks tee meid edasi viib…“ ja ta lõpuks rahunes ja uinus.
Eia Uus
Eia Uus on kirjanik, loovusmentor ja õpetaja. Ta on avaldanud viis romaani, reisikirju, jutte, luuletusi ja viimati raamatu “Kirjad Buenos Airesest”. Ta on elanud Tais, Kanadas, Prantsusmaal, Hiinas ja Argentinas. Loe artikleid (59)
