Suve selgroog on murdunud. Augusti keskpunkt käes. Varsti on suvi seljataga – see imeline aeg täis sündmusi ja kohtumisi. Päikest ja soojust. Ent kas unistused, mis nii ülekohtuselt on pandud ühele aastaajale, sest see meie laiuskraadil on ikka ja alati liiga lühike, ka täitusid? Kas ettekujutus täiuslikult veedetud suvest vastas tegelikkusele? Kas see, mis pidanuks juhtuma ideaalses maailmas, ka tegelikult aset leidis? Täpsem oleks eneselt küsida: millised olid siis need ootused? Mida ma tegelikult sellelt suvelt tahtsin? Siis vast välgatab vastuses ka kübeke tõtt.
Kui kristalselt aus olla, siis ei oodanud ma midagi. Mul polnud nimekirja kohtadest ega inimestest, keda ilmtingimata tahtnuks külastada, või suuri plaane, mida ellu viia. Ma ei käinud ühelgi massiüritusel ega gigantsel kultuurisündmusel; mul polnud kavas ühtegi puhkusereisi mõnes liiga kuumas kuurordis või seiklust ülerahvastatud laadaplatsil. Kas on õiglane öelda: ma ei käinud kusagil, ei näinud kedagi ega kogenud midagi? Vahest siiski mitte…