Seekordseks Edasi podcasti külaliseks on luuletaja, koreograaf ja publitsist Sveta Grigorjeva, kes on tuntud oma vahetute sõnavõttude poolest avalikus ruumis ning pälvinud kultuurimaastikul tunnustust autori ja koreograafina. Sveta vahetu isiksus ning eneseväljendus rõhub Eesti ühiskonna valupunktidele ning selle eest on teda avalikkuses nii materdatud kui ka kiidetud. Selles episoodis kohtub ta esimest korda Mikk Pärnitsaga, kellega lahendatakse üle aastakümne kestnud beef ning kaks polariseerivat kultuuritegelast leiavad kiiresti ühise keele.
“Tagasi” on Edasi podcast, kus kirjanik ja kultuurikriitik Mikk Pärnits kohtub Eesti kultuuris ja elus silmapaistvate isikutega ning puudutab vestluse käigus ka neid teemasid, millele mõtleme, aga millest võib-olla ei julge juttu teha.
Mis oli Pärnitsa ja Grigorjeva tüllimineku telgitagused ning kuidas seda lahendati? Miks reageeritakse nende avalike sõnavõttude peale Eestis nii äärmuslikult ning kas nad peavad ennast provokaatoriteks? Kuidas tundsid end samal ajal skandaalidesse (Grigorjeva Roosiaia kõne ja Pärnitsa roosa kleidi intsident) sattunud kaks luuletajat ning mida järeldasid nad sellele järgnenud meediapoolsest materdamisest? Kuidas vaatavad ja näevad nad Palestiinas toimuva genotsiidi kajastamist (või mittekajastamist) Eesti avalikus ruumis? Mis mõjusid omas 134 kirjale allakirjutamine? Kas positiivse tooniga uudised on üldse enam võimalikud? Kuidas manosphere’iga võidelda ning kas meil on üldse positiivseid meeseeskujusid, kelle poole noored poisid vaadata saaksid?
Valitud mõtted:
- Kui meedial on sinu kohta juba arvamus ja ettekujutus sinust olemas, siis seda pole võimalik enam kõigutada.
- Sellest sain ma juba pärast Roosiaia kõne analüüsi aru, et kujundlikust keelest ei saa aru mitte ainult tavaline inimene, vaid sellest ei saa aru ka suurem osa Eesti eliidist: need tüübid, kes istuvad ja loovad meediaartikleid, ei saanud isegi aru. Või kui said, siis polnud neil vaja seda kuidagi päriselt analüüsida, vaid võtta sealt välja ainult need asjad, mis olid neile tol hetkel vajalikud.
- Mida me mõlemast skandaalist näeme, on meeletu naistevastane viha: mitte lihtsalt naistevastane, vaid sa pead kuuluma teatud kitsastesse raamidesse. Kui sa natukene vääratad või võtad rohkem, teistmoodi ruumi… vot siis sa saad igalt poolt vastu päid ja jalgu. Et kui sa ei mahu sinna õigeks naiseks olemise kategooriasse, vot siis hakkame sind kohe sõimama.
- Pole mõtet pugeda kellelegi lootuses, et äkki siis meid säästetakse. Sõbrad, seda ei juhtu mitte kunagi: siis, kui koolis kiusatakse ja te ei lähe vahele, et äkki mind siis säästetakse. Samuti ei juhtu seda ka globaalsel tasemel.
- Mulle tundub, et patriarhaadist rääkides ei saa mehed tihti aru institutsioonist, süsteemist. Mehed tunnevad, et me kritiseerime ja vihkame neid. Kui palju on minu kohta öeldud, et “ta on mingi meestevihkaja”. Tegelikult ma ei vihka mehi, ma vihkan seda süsteemi, mille all kannatavad kõik – soost sõltumata.
- Come on, kui Sveta Grigorjeva ja Mikk Pärnits saavad siin istuda ja viisakalt teineteisega toredat, ilusat ja vajalikku juttu rääkida… Selles mõttes ma arvan, et maailmal võib-olla on ikkagi lootust.
